Eesti riigi sünnipäeva tähistamise üritused on kujunenud meie rahvustunnet vormivaks iga-aastaseks traditsiooniks – nagu laulupeod ja jaanipäev. See on südant soojendav, sest ega aastas selleks palju muid sobivaid võimalusi olegi.

Koroona-ajal vestsid idealistid, et pärast saabuv maailm on hoopis teistsugune. See oli muidugi naivistlik muinasjutt, mida oli lootusetul hetkel vahva kuulata. Olgu laiemate muutustega kuidas on, kuid ühe ohvri on see periood peale noortelt röövitud kooliaastate veel nõudnud – meie iseseisvuspäeva vastuvõtu. Mõistan, et tegutsejanatuurile võib esinduslikuks nuditud presidendi roll tunduda tüütu, kuid selline ta meil põhiseaduslikult on. Varem on olnud jutuks, et vastuvõtu korraldust tuleks muuta - küll on ajakirjanikud-kriitikud halvad, küll tunnevad end ebamugavalt külalised, kui nad kõigile arvustada on. President võttiski asja käsile. Tulemus on nüüd selline, et press saab kuidagi mingid fotod sellelt kohitsetud tseremoonialt kätte, kuid paraku ei tee need kõigile kutsutuile pai, sest lihtsalt pole võimalust korralikult pilti teha. Varem oli fotosein, kus kõik said end kõige parema nurga alt näidata, ja normaalse kiirusega kätlus. Nüüd aetakse kutsutud kaamerate eest kiiruga läbi nagu piimakari tõunäitusel ning tulemuseks harali ihuliikmed, sorakil soengud ja viltused lõuad. Olen kakskümmend aastat presidendiballi efektsemaid ritta seadnud. Nii halba valgustust ja ebaõnnestunud pilte nagu 106. aastapäeva kätluselt pole mu silmad veel näinud, samas kui tehnika muudkui paraneb.

Jaga
Kommentaarid