Filmi lähtepunktina tõi režissöör välja soovi tabada olevikku ja oskust väärtustada seda, mis meil on. „Soovisin algusest peale, et see film ei tuleks meeste traumadest ning minevikust. Otsisin olevikku, mis on pidevalt kaduv, hääbuv, kuid samas alati uus,“ sõnab Vallo Toomla. „Usun, et tabasin maailma, mis on samaaegselt justkui minevikku kuuluv, kuid endiselt elujõuline. Justkui mingi vaheala. Nagu inimene, kes on seismas oma elu keskpunktis, vaadates korraga tagasi ning edasi. Kas me oskame seda väärtustada, mis meil on? On meil meeles, mis meid rõõmustab ja tugevana hoiab, mis lohutab ja teeb meist just selle, kes me oleme?“

Kaks aastat kestnud võtteperioodi jooksul jälgisid režissöör Vallo Toomla ja operaator Erik Põllumaa Eesti väikekohtades elavaid mehi nende igapäevastes toimingutes. Nii näeb ja kuuleb filmis, kuidas kasvatab oma nelja poega endine seakasvataja Janek, millest unistab hooldekodu omanik Meelis, kui tihti assenisaator Kaido oma naisele lilli kingib ning milline ikkagi on hüdraulilise niiduki ülekanne, mille üle hobileidur Juss saunas mõtteid mõlgutab. Sel ajal kui kõiki tegelasi ühendab hobina koorilaul, lisab metsamees Reinule eluvärskust ka noolemäng ning talupidaja Heikile kartulikülv. Lihtsad pildid elust annavad edasi argipäeva ilu ja soojust ning mõjuvad rahustavalt kesk praegust maailma täis raevukaid konflikte.

Vallo Toomla eelmine dokumentaalfilm „Marju Lepajõe. Päevade sõnad“ portreteerib filoloogi, religiooniloolast ja õppejõudu Marju Lepajõed. Film pälvis Eestis mitmeid tunnustusi, muuhulgas ka Eesti Kultuurkapitali preemia ja Eesti Vabariigi riikliku kultuuripreemia.

Alates reedest, 8. märtsist on film kinodes üle Eesti.