„Pean tunnistama, et eks mu elu on olnud pikalt pingeline ja eks need kaks aastat enne Taimo operatsiooni võtsid viimase. Ka pole ma oma loomult kurtja inimene, pigem jätan valu enda sisse ja vaikin – ma isegi ei nutnud eriti,“ lausus ta.

„Ainult paar korda siis, kui Taimot tabas selline hoog, et nüüd tal jääbki hing kinni… Siis ainult nutsin ja palusin jumalat, et ta hakkaks jälle hingama. Aga mul ei olnud seejuures kurbust ega depressiooni – küll aga oli kogu aeg hirm. Kogu see läbielatu jõudis minu tervisehäire näol kohale alles eelmise aasta kevad-suvel.“

Hiljem uuringute käigus selgus, et tal langeb magades pulss nii madalaks, et piltlikult öeldes süda arvab, et tuleb seisma jääda.