„Üks indiviid muutus peaaegu stalker’i (jälitaja - toim) mõõtmetesse tegelikult küll,“ jagas Franz, et tal oli superfänn, kelle kinnisideeks ta muutus ning kelle jaoks tähendas ka „ei“ hoopis „jaa“.

„See lõpuks kulmineerus sellega, et ta alati sattus sinna, kus mina olin. Ja viimasel korral oli täpselt samamoodi, et me olime ühes lokaalis ja siis ta alati sattus sinna, kus mina tantsisin, ta tuli oma sõbrannadega [minu] kõrvale...,“ meenutas näitleja.

Seepeale tundis Franz, et peab tantsupõrandalt lahkuma ning ta läks õue. „Ajasin sõbraga juttu ja nägin, et ta on jälle seal. Vaatasin, et tal ei ole jopet seljas, mul on - see tähendab, et ma saan praegu ära minna sel ajal, kui tema läheb üles. Ma saan teha Karl-Erik Taukari „Seitsme tuule poole“,“ muigas Franz, et tema plaan oli põgeneda koheselt, kuniks tütarlaps oma üleriideid võtmas on.

„Ja siis ma kuulsin, et kontsaklõbin tuleb järgi ja ma mõtlesin, et täitsa hull, tuleb praegu ka järgi, -30 on õues, aga see oli tema sõbranna hoopis. Sõbranna tuli küsima, et mis värk teil on ja ma üritasin selgitada, et meil ei ole mitte midagi - kuidas sa aru ei saa, et meil ei ole mitte midagi,“ rääkis Franz hoogsalt žestikuleerides. Ta lisas, et tegelikult oli sõbranna plaan vaid tema aega veeta, kuniks superfänn oma jope kätte saab ja ka välja jõuab.

„Ma jooksin minema,“ teatas Franz lõpuks, kuidas ta situatsiooni lahendas. „Seal oli üks suur plats, mõtlesin, et kuhu ma lähen ja siis ma läksin prügikasti taha peitu ja ootasin seal.“