Anu Välba alustas Jaan Tätte intervjueerimist talle kinke üle andes. Esimeseks kingiks oli Anne Reemanni isetehtud sall. Reemann käis „Hommik Anuga“ saates vahetult enne Tättet ja jättis oma kingi sinna, et Anu selle Tättele üle annaks.

Teiseks kingituseks oli Anu poolt kollakas paber kirjutamiseks, mis küll kahjuks ei olnud Tätte jaoks piisavalt õiget tooni. „Ei no aga paberit kulub – ma väga tänan,“ muigas ta siiski.

„Meil on üks kingitus veel,“ jätkas Anu alküülbensiini kanistrit kätte võttes. „Ma ei joo seda!“ naljatles Tätte seda nähes. „Seda võivad juua su masinad!“ nentis Anu naerma puhkedes. „Trimmer, või mis masinad teil seal on... Sest ma saan aru, et bensiini ei ole Vilsandil niisama saada.“

Tätte selgitas, et tavaliselt tassivad nad perega bensiini Vilsandile Kuressaarest. Vilsandil kasutab asjade transportimiseks Tätte autot. „Noorena ma olen tõesti seda teinud, et käisin väikse käsikäruga seitse korda kodu ja sadama vahet, et kõik asjad ära tuua, mis ma kohale tassisin.“

Tallinnas olemist Tätte absoluutselt ei naudi. „Sa tunned, et sa oled seal, kus sa pead olema, kus sul on hea olla, kus kõik on õigesti, mitte nii nagu täna siin Tallinnas,“ kirjeldas Tätte, et soovis ruttu peale intervjuud tagasi Vilsandile minna. „Ma ööbisin siin väga lähedal. Kuna ma ei julge Tallinnas liigelda, siis ma tulin [siia] öösel pimedas.“ Tätte lisas, et on viimase viie aasta jooksul Tallinnas umbes kolmandat. „Ma kardan siia tulla, ei taha siia tulla.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena