„Kui tavaliselt lähen telemajja tööle ja olen kollektiivis pigem üks noorematest, siis minu kõige suurem üllatus ja šokk oli see, kui läksin abipolitseinikuna esimest vahetust tegema, siis ametnikud, keda kõige esimestena seal kohtasin, olid kõik minust nooremad,“ räägib Osula.

Gümnaasiumi lõpus oli Osulal kolm valikut, minna Viljandisse näitlejaks, Sisekaitseakadeemiasse või ajakirjandust õppima. „Realist minus sai võitu ja valisin ajakirjanduse,“ meenutab Osula ja lisas juurde ajakirjaniku tööd tehes, sai ta aru, et teeb politseinikega tihti samu asju.

Abipolitseinikutöös on Osulal olnud väga palju põnevaid hetki, mis on kätte näidanud ühiskonna valupunktid. „Mind on üllatanud need mastaabid. Kui ma oma esimest vahetust tegin, siis muud ei olnudki kui ainult purjus juhtide teated, see kohutas isegi ära,“ ütleb ta.

Osula meenutab, et ühel ööl otsis ta koos abipolitseinikega vanameest, kelle kohta oli teada, et ta on depressioonis ja võib endale liiga teha. „Ja see, millise pühendumisega need inimesed öösel külmakraadidega alla ei andnud, millist tehnikat kasutati, see oli väga julgustav. Need inimesed teevad oma tööd südamega,“ nendib Osula, et ta on väga uhke, et saab olla osa kogu sellest tiimist.