Sofi Oksaneni meenutas, kuidas tema vanatädi Nõukogude okupatsiooni alguses ülekuulamisel käis: ma sain juba lapsena aru, mis seal juhtus

Sofi Oksanen rääkis „Ringvaates“ enda värskest raamatust „Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu“, kus käsitleb ka enda perega juhtunud võikaid seiku.

22. aprillil esitles Sofi Oksanen oma uut teost „Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu“ Viru Keskuse Rahva Raamatus. Teoses käsitleb ta Venemaa sõjakuritegusid, sealhulgas ka seksuaalvägivalda, lisades sekka enda perega juhtunut.

„Ma mõtlesin sellele, kuidas Venemaa peab sõdu ikka samamoodi,“ nentis autor. „Mu vanatädi viidi ülekuulamisele teise Nõukogude okupatsiooni alguses. Ta oli sel ajal noor, ilus tüdruk. Ta tuli küll tagasi, aga ei rääkinud enam. Ta jäi lihtsalt tummaks. Ta ei kaotanud oma häält füüsiliselt, aga ta lihtsalt ei rääkinud enam,“ meenutas Oksanen. „Seda lugu mäletan ma oma lapsepõlvest ja ma sain juba lapsena aru, mis seal juhtus. Kõik said ilmselt aru, mis juhtunud oli. Rääkimise lõpetamine on tegelikult väga tüüpiline traumareaktsioon.“

„Aga kuigi on hirmus, et me sellises olukorras oleme, näen ma midagi head juba selles faktis, et me seksuaalvägivallast rohkem teame,“ lisas kirjanik, et suur areng on toimunud võrreldes näiteks 1960ndatega. „Praegu on käes hetk sellest veelgi rohkem rääkida. Just selles kontekstis, kuidas Venemaa sõdu peab.“

Autor märkis, et näiteks amputeeritud jäsemeid või kaotatud elusid on palju lihtsam kokku lugeda kui seksuaalvägivalla ohvreid. „Ohvrid kirjeldavad tihti, kuidas nad on seesmiselt surnud, kivistunud.“

Ta lisas, et Ida-Ukrainas on kasutatud isegi okastraati vägistamise ajal. „Vägistatu sisse topitakse toru, mille sees on okastraat. Seejärel võetakse toru ära, aga okastraat jääb.“