Lauluvõistluse korraldas Eesti NSV Riiklik Filharmoonia, kus Oit tollal töötas. Selleks, et valitseva kommunistliku udu sees ellu jääda, tuli seda udu ka ise juurde toota. Lauluvõistlus pühendati Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 21. kongressile.

Suvelavastuse „Rohelised niidud“ peategelastest kaks osalesid juba esimesel lauluvõistlusel, 1960. aasta võistlusel esitas aga juba kogu kvartett Arved Haugi laulu „Hõissa, pulmad“. See pala jäigi nende repertuaari.

Mõte tuli Ida-Saksa šlaagerloteriist

Arne Oidi eeskujuks on peetud Eurovisioni lauluvõistlust. Hilisematel aastakümnetel jälgisid kõik Nõukogude Eesti muusikud Eurovisioni ja mõned laulud võeti eesti keeles linti juba võistlusele järgnenud pühapäeval, aga pole teada, kui palju Arne Oit 1959. aastal Eurovisioni lauluvõistlusega kursis oli. Helilooja ja muusikaajaloolane Valter Ojakäär on Arne Oidile pühendatud Eesti Raadio saates „Unustamatud. Arne Oit“ (2020) meenutanud, et Oit sai idee Ida-Saksamaalt: „Oit helistas mulle ja küsis, kas sa oled kuulnud niisugust asja, et Ida-Saksamaal on üks šlaagerloterii, et mängitakse lööklaule, et publiku huvi äratada, ja sealjuures on mingi loterii ka. Mina ütlesin, et ma eriti ei tea sellest, aga siis ta tegigi Estonia kontserdisaalis meie niisuguse võistluse, mis oli siis vastus sellele sakslaste šlaagerloteriile. Nii et sealt kasvas välja see mõte alustada võistluskontserte. Neil kontsertidel noppis ta väga palju esikohti. Me ikka naersime, et ise korraldad, ise võtad preemiad ka, aga see oli niisugune heatahtlik naer.“

Niisiis ei saanud võistlus tolle aja poliitilisele õhustikule vastavalt nime „Helisev autahvel“, vaid „Mida teie arvate?“. Ja võitjate valik tõesti sõltus publiku arvamusest, sest filharmoonia saali osa ridade publik hääletas ning tulemus selgus nende häälte kokkulugemise järel.

Arne Oit Emil Laansoo ansambli liikmena 1957

1959. aasta häälelugeja kirjeldab lauluvõistlust

Põhjalikult kirjeldas 1959. aasta lauluvõistlust Vikerraadio saatesarja „Kui laulud võistlesid“ esimeses saates (1995) Leida Käen-Lukk, kes töötas 1959. aastal Eesti NSV Riiklikus Filharmoonias ja saate tegemise ajal Eesti Kontserdis.

Küsitles Jüri Roomere, kes rääkis ka laulu „Meie Mall“ ära keelamisest: „Just see laul sai publiku poolt kõige kõrgema hinde, aga hoopis vastupidisel arvamusel oli üks meie tuntud naishelilooja. Nädal hiljem ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud arvustuses laitis ta „Väikese Malle“ maapõhja. Küll leidis ta selles manduva lääne kultuuri mõjutusi, mitte midagi ütleva teksti ning üleüldse olevat „Väike Mall Nõukogude noortele üks võõras ja laostav lugu“.

Leida Käen-Lukk kirjeldas võidulaulude valimist nii: „Tol ajal ma olin riiklikus filharmoonias estraadistuudio õpilane ja meid paluti häältelugemiskomisjoni. Komisjon oli küllalt rohkearvuline, kuna esimest korda hääletas kaasa pool saali inimesi, viisteist rida. Pluss žürii rida veel. Ja hääled loeti kontserdi vaheajal kõik kokku. Rahvale jagati välja sedelid, kus olid peal kõik laulupealkirjad. Iga inimene leidis oma istekohalt väikese pliiatsi ja siis pidi märkima pliiatsiga paberi peale oma kolm esimest kohta. Žürii andis ka hinded pärast esimest osa. Võistluspalad olid esimeses osas, teine osa oli meelelahutuslik ja siis lõpus läks kolm paremat lugu kordamisele.“

Leida Käen-Lukk mäletab, et vaheajal korjasid nad suure patsaka hääli kokku ja kaheksa loo jooksul, mis teises osas esitati, tuli kõik need hääled kokku lugeda. Ka žürii läks vaheajal direktori kabinetti otsust tegema ja nad istusid koos küllaltki kaua, enam-vähem kogu kontserdi teise poole ning neile tuli ka kohvi pakkuda.

Hääletavate ridade arv muutus, sest järgmisel aastal hääletas ainult kolm rida. Kuidas rahva ja žürii hääled kokku liideti, seda Leida Käen-Lukk täpselt ei tea, aga suuri erimeelsusi ta ei mäleta ning võidulaul oli ikka üks.

Kontsert uuest estraadiloomingust – ikka NLKP kongressi auks.

Saadet saab kuulata siit:

Arne Oidi ja meeskvarteti liikmete seiklus Saaremaal ning Pärnus

Arne Oit kutsus lauluvõistluse ellu selleks, et anda kerge muusika loojatele võimalusi oma loomingu tutvustamiseks. Võistluse laineharjal tõusis kiiresti esile ka Eesti Raadio meeskvartett. 1960. aasta võistlusel esitasid Vello Lipandi laulu „Piparkoogipoisid“ Uno Loop, Eri Klas ja Arved Haug, Arved Haugi laulu „Hõissa, pulmad“ aga Eesti Raadio meeskvartett täies koosseisus.

Legendaarsel meeskvartetil on veel üks eellugu. Kalju Terasmaa on rääkinud, et kui Emil Laansoo ansambel oli koos solistidega ringreisil Saaremaal, esines seal ka trio Eri Klas, Arved Haug ja Kalju Terasmaa. Ehk puudu oli vaid Uno Loop. Kahjuks ei nimeta Terasmaa aastat, aga see võis olla 1959. aasta. Kvartett sündis 1960. aastal ja selle kokkukutsuja oli helilooja Uno Naissoo, kes seal ka ise lühikest aega kaasa tegi, kuni selgus, et laulmine pole ikka tema ala.

Terasmaa meenutas Anne Ermile Vikerraadio saates „Unustamatud. Arne Oit“, et Arne Oit kirjutas neile ringreisi ajal kiiresti n-ö lorilaulu „Ei ma pole Saaremaa peal käind“, mis osutus väga menukaks, mida hiljem esitas ER-i meeskvartett ja mida teatakse siiamaani.

Sama ringreisi ajal Pärnus juhtus aga niisugune lugu, et üldiselt mängisid nad päevasel ajal rannas võrkpalli, aga ühel päeval nad tähistasid midagi. Kui kell viis tuli hakata esinema sõitma, selgus, et Arnet ei ole. „Keegi teadis rääkida, et ta vist läks randa. Ei jäänud muud üle, kui võtsime tema pilli ja asjad peale ning sõitsime bussiga randa. Ja tõesti, Arne oli rannas. Läksime tema juurde ja tema ütles, et ma teadsin, et te tulete.“ Kui kolleegid küsisid, kus Arne riided on, vastas ta: „Vaat seda ma ei tea.“

Oit oli läinud merre, aga tulnud 50–60 meetrit eemal välja ega leidnud enam riideid. Need leiti siiski üles. „Ta oli kindel, et me teda ei jäta, nii see ka oli, ja me jõudsime ilusasti kontserdipaika,“ lõpetas Terasmaa.

Anu Anton 40 aastat pärast võitu

1999. aastal ehk 40 aastat pärast võitu käis Anu Anton külas Vikerraadio saates „Vikerkäär“, mida juhtisid Valter ja Jaak Ojakäär. Sel ajal oli Anton Kose alevikus elav aiandushuviline pensionär.

Valter Ojakäär selgitas laulu saatust ka Anu Antonile, kes selle riiulile panekust ei teadnud: „Mall oli natuke ulakas tüdruk ja tollane raadio kunstiline juht Lydia Auster leidis, et see ei sobi Nõukogude noortele kuulata.“ Sellepärast oli Ojakääru sõnul selle laulu kassetikarbi peal aastaid kiri „Kasutada ainult erisaateks“ ja väga pikka aega ei kuulnud raadios üldse seda laulu. Anu Anton meenutas, et lisaks temale esitas 1959. aasta võidulaulu ka viieliikmeline vokaalansambel, kuhu kuulus ka pool legendaarsest ER-i meeskvartetist ehk Kalju Terasmaa ja Arved Haug, lisaks Hilja Hovi, Heljo Roomere ja Jüri Roomere.

Esimesel võistlusel laulis ka Georg Ots, kes esitas Ülo Raudmäe ja Heldur Karmo laulu „Väike tüdruk“. Kalmer Tennosaar kandis ette Harri Kõrvitsa laulu „Kahed jäljed“. Parimaks instrumentaalpalaks valiti Valter Ojakääru „Vanad tuttavad“.

Anu Anton mäletas hästi, et teist korda esitas ta „Meie Malle“ alles natuke enne 1980. aastat, kui oli lauluvõistluste võidulaulude kontsert.

Anu Anton muutus esimese lauluvõistlusega nii hinnatud lauljaks, et heliloojad hakkasid talle tegema palju laulupakkumisi („Heliloojad tulid, noot näpu vahel“). Ühel aastal ta isegi ei jõudnud kõiki laule vastu võtta ja need anti teistele lauljatele. Samal ajal õppis Anton konservatooriumis koorijuhtimise erialal ja lõpetamise järel alates 1965. aastast töötas Tallinna 7. keskkoolis õpetajana ning mängis ka 15 aastat võrkpalli, olles samas vaid 150 cm. Ta oli ise ka 7. keskkooli lõpetanud ja põhikooli klassides õppimise ajal oli tema lauluõpetaja ja laulma õhutaja Jaak Joala ema Helgi Ridamäe.

Lydia Auster jäi paikselt Eestisse alles nõukogude ajal

Esimese lauluvõistluse võidulaulu esitamise ära keelanud Lydia Auster (1912–1993) oli Petropavlovskis sündinud helilooja, kes pärast isa surma kolis 1921. aastal Moskvast Pärnusse, kust pärinesid tema esivanemad. Aastail 1925–1927 elas Lydia Auster taas Petropavlovskis ema ja tolle uue mehe juures, 1927–1931 õppis Omski muusikatehnikumis, 1931–1935 Leningradi konservatooriumis ning edasi Moskva konservatooriumis, kus 1935–1940 täiendas end ka aspirantuuris.

Auster on kirjutanud koori-, laste-, soolo- ja rahvalikke laule, keelpillikvartette ning klaveripalu. Suurematest teostest on tuntuim tema ballett „Tiina“ (1955) August Kitzbergi „Libahundi“ ainetel.

Aastail 1948–1984 oli Lydia Auster Eesti NSV Riikliku Televisiooni- ja Raadiokomitee muusikajuht ning seega oli tal palju võimu.

Siin kuulete laulu „Meie Mall“ Anu Antoni esituses ja saate tutvuda pala tekstiga, mida Nõukogude inimesel kuulata ei sobinud.

Meie Mall

Meie Mall,

kuis nina püsti tal!

Seljataha sain kooli,

olen nüüd tark ja suur.

Vaat kus Mall,

mis mõtted peas on tal!

Rohkem tööst ma ei hooli,

elus on küllalt muud.

Eks mamma teeb söögid,

kleidid tädide hool.

Ning peale raha papa käest

ehteid saab onude poolt.

Oo, ma tean,

et olla noor on hea –

maailm minu ees lahti,

mehed kui marjad peos.

Nõnda läeb

tal päeva järel päev –

autosõidud ja kohvik,

kinod ja tantsupeod.

Meie Mall,

näe, nina longus tal...

Mind ei kosinud Harald,

tuli ja läks ka Rein.

Vaat kus Mall,

või nõnda juhtus tal.

Lõpuks kadus ka Kaarel –

üksinda jälle jäi.

Eks mamma teeb söögid,

kleidid tädide hool.

Ning peale raha papa käest

ehteid saab onude poolt.

Aitab see,

kui silmad lahti teed –

hoopis paremat õnne

elu on kõikjal täis.

Sul on käed,

neil otsi tööd, siis näed –

virgad alati hinnas,

leiavad sõpru häid...

Laulu on esitanud ka Els Himma ja Marju Kuut. Anu Anton lahkus meie seast 2002. aastal. Tema lauljakarjääri lõpetas aga Nõukogude julgeolek KGB pärast 1980. aastal Kirovi-nimelises kalurikolhoosis toimunud jaanipidu, mis võimude meelest käest ära läks. Kuulsamad laulud tema esituses on „Sa möödu vaid“, „Kosmos-Maa“ koos Kalju Terasmaaga, „Musta kassi jenka“ ja „Laul las kajada“.

Prantsusmaal Cannes’is toimunud 1959. aasta Eurovisioni lauluvõistluse võitis Holland.

Laulu saab kuulata siin:

See oli alles neljas Eurovision, kus osales 11 riiki, nii et Eesti jõudis oma lauluvõistluseni kiiresti. Alates 1976. aastast kandis lauluvõistlus esimese võitja Arne Oidi nime. Lauluvõistlused toimusid kuni 1987. aastani.

Lavastuse „Rohelised niidud“ etendused kauni Kiidjärve ääres Põlvamaal toimuvad 25. juulist 11. augustini.

Imeline Kiidjärve ootab

Pileteid on veel müügil: