Gregor Kulla sõnab portaalile, et on Vaarikuga ennekõike lähdased sõbrad, kuid „katsetavad polüamoorse aseksuaalse suhtega“.

Mis on polüamooria?

Polüamooria – kreeka sõnast poly (tõlkes: palju, mitu) ja ladinakeelsest amor (tõlkes: armastus) on praktika ja kiindumussuhe, mille puhul tunnistatakse rohkem kui ühte samaaegset intiimsuhet, ollakse teadlik kõigi teiste olemasolust ja nõustutakse selle olukorraga.

Põhimõtteliselt on tegu eetilise polügaamiaga, suhtega, kus täiskasvanud inimene armastab rohkem kui ühte täiskasvanut.

Kes on aseksuaal?

Teadupoolest ei ole seksuaalsusega asjalood nii lihtsad, et kõik inimesed identifitseeriksid end puhtalt hetero- või homoseksuaalsena. Mida aeg edasi, seda rohkem räägitakse ka avalikult seksuaalsuse skaala erinevatest otstest ning seksuaalsest fluiidsusest. Mitmed tuntud inimesed on avalikult öelnud, et on aseksuaalsed – mõned neist on nooruses olnud suhtes ning hiljem valinud tsölibaadi, teistel pole aga elu jooksul ühtki suhet olnudki.

Aseksuaalsus on seksuaalse külgetõmbe puudumine. Samuti madal või puuduv huvi seksuaalsete tegevuste vastu.

IGAÜKS ENDA EEST: Kas tõesti oleme niivõrd ükskõiksed, küsib Gregor Kulla.

Gregor Kulla, kes on sündinud Põlvas, on eesti helilooja, oboemängija, luuletaja, kriitik ja modell. Ta on külaliskirjutaja näiteks Areenile ja Feministeeriumile.

Areeni kaasautor Gregor Kulla kirjutas eelmisel sügisel laialt tähelepanu saanud artikli empaatia puudumise üle meie ühiskonnas. Nimelt ta andis ausa pilgu olukorda, kus neli meest ahistasid teda bussis ja kaasreisijad vaikides seda pealt vaatasid.

Vaarik ja Kulla on partnerid nii eraelus kui ka töös. Nimelt 13. juunil toimub Marta Vaariku ja Gregor Kulla ühise kunstiprojekti esitlus. Kulla ja Vaarik töötavad koos etendusasutuse Elektron sarja „Viis gestuuri…“ projekti viienda episoodi kallal. Projekt viib kokku erinevate kunstiväljade esindajad, et kümnepäevase miniresidentuuri lõpuks tulla välja uue ühisteosega. Selle eesmärk on erinevate alade kunstnikud kokku viia, et sellest koostööst saaks sündida midagi uut.

Marta Vaarik ema ja kunstnikuna

Marta Vaarik, kes viimati tuuritas näitusega „Hoia mind kaisus“, oli uurinud lähemalt seda, kust tulevad probleemsed lapsed. Laste kaisushoidmise teema on Vaariku jaoks oluline ja ta tõdes, et see algas tema jaoks ikkagi siis, kui ta ise emaks sai.

Ta on tunnistanud, et tema magas laps voodis väga kaua, aga ta ei mõtle kaisushoidmise all ainult otsest kaisus hoidmist, vaid ka lähedal hoidmist, tähele panemist ja mitte eemale lükkamist.

„Mul oli selline ootamatu lapsesaamine ja kogu lapsesaamine oli nii suur muutus mu jaoks, pluss ajukeemiad ja asjad -- ma olin täiesti peata kana, kui ma imikuga koju jõudsin. Mul ei tekkinud seoseid enam peas, ma ei teadnud, millest sõbrad räägivad ja ma ei osanud kaasa rääkida enam millelegi,“ tunnistas ta.

„Mul oli tunne, et ma olen idioot ja ei saa millestki aru ning mida ma üldse sellele inimesele, kes on minu vastutusel, anda oskan, ja tundsin, et ma saan ta vähemalt kaissu võtta, Vahet ei ole, et ma talle kuidagi intellektuaalselt eeskujuks ei oska olla, aga ma annan talle vähemalt oma soojuse ja füüsilise armastuse,“ jätkas ta.