Sisuloome juurde sattusin... Minu jaoks on sõna „suunamudimine“ või „sisuloomine“ siiani „aga see pole ju päris töö“ konnotatsiooniga. Ma hakkasin jagama oma elu, kui olin 14. Ma tekitasin ühiskonnas oma kirglike arvamustega vastuolu juba siis. Mind mõnitati avalikult klassi ees sellepärast, et ma blogi pean. Seega, noored, ärge lõpetage oma asjaajamist ka siis, kui sind maha tehakse! Ühel hetkel kasvasin ja sain lisaks tasuta asjadele ka raha. Tegelen sisuloomega senikaua, kuni see on lõbus ja tore.

Kõige raskem asi sisuloojaks olemise juures on... Kui see oleks kasvõi natukene raske, siis ma ei tahaks seda teha. Tõesti, mitte midagi rasket ei ole. Sellel määral püüan ma siiski reaalsusega kontaktis olla, et paljudel inimestel on veel raskem ja patt oleks nuriseda. Kui sa paari pildi eest paar tuhat eurot saad, siis tegelikult ei saa ju midagi nii nukrat olla. Anna see raha terapeudile. Kui ma tunnen, et sotsiaalmeedia hakkab väsitama, siis ma ei ava neid äppe – ja vahel lausa kaks päeva. Ma pean pidevalt meeles, et sotsiaalmeedia on kirss tordil, aga mu reaalne elu on tegelik tort. Päris dopamiin tuleb tööst, spordirajalt, lähedastelt ja koolist – need on minu prioriteet.