„Ostsin pikalt tühjalt seisnud kõrtsi purjus peaga ära.“ Andrus Vaarik tunneb Pivarootsis elust rõõmu

„Kõigile on omane mossitada, aga ühel hetkel on oluline ära otsustada, et kui ma ei ole silmatorkavalt õnnetu, äkki olen ma siis õnnelik,“ lausub näitleja Andrus Vaarik. Ühel päeval ta otsustas, et ei lase surmal elu elamist segada.

Kui kohtud näitlejaga, kelle üht olulisemat osatäitmist teatris, George’ rolli lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“ näinud pole, on natuke ärev tunne. See aga klaarub hetkega, kuna Andrus Vaarik (66) ise justkui ongi Eesti teater ja kino – komöödia ja draama. Muhe mees, kes on pakkunud igat masti meelelahutust. Naljaga pooleks võib öelda, et ilma tema näitlejatööd nägemata ei ole Eestis võimalik olnud ühelgi inimesel raugaeani ära elada.

Praegu veedab Andrus suure osa ajast proovisaalis Pärnu külje all asuvas Jaanihanso Siidrivabrikus, et tuua lavale kaalukas Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Pärast proovi istub Andrus varjulisse kohta suitsu tegema. Ta räägib tuntud teose lavastamisest nii emotsionaalselt, nagu oleks see ta enese liha ja veri, unenägu ja argielu, elu ja surm.