Tuisk nentis, et ta on varem olnud küll režissööri assistendi rollis, näiteks filmiga „Röövlirahnu Martin“, kuid päris režissöörina ta veel seni debüüti teinud ei olnud. „Mõlemal pool on väga mõnus töötada, kui sul on väga head kolleegid,“ vastas Tuisk küsimusele, kummal pool kaamerat etem olla on.

„Varastatud lootus: Armukelm“ räägib lugusid sellest, kuidas nö armukelmid ehk manipulaatorid inimeste tunnetega mängivad ja neid seejuures ära kasutavad.

Põhiline armukelmide kasutatav mehhanism on Tuisu sõnul see, et nad pakuvad lootust. „Inimesed, kes on manipulaatorid, on väga head inimeste lugejad ja nad saavad aru, mis lootust just sulle on vaja.“

Tuisk jätkas, et inimest on tegelikult endasse lihtne armuma panna. Kunagi katsetas ta seda ka teatrisaalis tüki „ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni“ proovides. „See ei ole tegelikult üldse keeruline. Alustada tuleb sellest, et kuula ära ja vaata silma.“

„Mida rohkem me oleme kohakuti iseendaga, teame oma kirgesid, mis meis on halvasti, seda vähem on võimalust meid ära tinistada,“ selgitas Tuisk. „Mida rohkem me saame endast aru, ja tunnistame endale oma vigasid, seda väiksem saak me võime armukelmile olla.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena