Avatseremoonia päeva kippusid esialgu varjutama Pariisis raudteel lõhkenud pommid. See aga oli nohu võrreldes pauguga, mille tekitas armastuse linna südames käima pandud karneval. Lähiajaloos esimest korda toodi pidu staadionilt tänavatele ning peaosades olid mõistagi Eiffeli torn, Seine’i jõgi, Mona Lisa ja Marie Antoinette – kui mainida kõigest murdosa neljatunnisest pillerkaarist. Mõni vaatas, suu ammuli, mõni vaatas, suu kõveras, kuidas prantslased kappasid läbi ajaloo, valimata vahendeid.

Esimeste seas haarasid kivi järele katoliiklased, kes väljendasid häälekalt oma nördimust kristluse mõnitamise pärast. Prantsusmaa katoliku kirik saatis meediasse avalduse, milles nimetas suvemängude avamist taunimisväärseks. Piiskoppide esindaja olümpiamängudel Emmanuel Gobilliard teatas nördimusega, et paljud mängudele tulnud Prantsuse sportlased ei saa öösel und, kui mõtlevad avatseremooniale. Kristlasi ajasid endast välja transsooliste esinejate etteasted ja kõige hullem oli muidugi püha õhtusöömaaja jumalavallatu kujutamine.