„Minu ema teadis alati, et kui talle sünnib tütar, siis tütre nimeks saab Anna-Liisa. Kui ta oli haiglas, siis palatikaaslasel sündis tütar ja mis te arvate, mis tema nimeks pandi: muidugi Anna-Liisa. Ja minu ema pidi siis nime ümber mängima, vähemalt ta tahtis nime ümber mängida,“ avaldas ta. „On kolleege, kes mu päris-päris nime ei tea.“

Liis Lusmägi nime hakkas naine kandma, aga eelkõige sellepärast, et Anne-Liis oleks kirjapildilt liiga palju küsimusi tekitanud ning raadiosse tööle minnes soovitas kolleeg tal lühema nime võtta.

Pärast artikli Õhtulehes ilmumist rääkis Liis sotsiaalmeedias, et luges üle pika aja kommentaare, soovides saada teada, mida inimesed siis arvavad. Tuli välja, et kommentaarides räägiti sellest, kui mõttetu on Liis, ja lugejatel tekkis küsimus, kes ta üldse on.

„Ma võtan neid kommentaare huumoriga ning püüan mõelda, mis selle inimese elus/peas/hinges toimub, kes ennast netis välja elab. Aga paralleelselt tekib väike kaastunne, et kui palju viha, tülgastust ja tigedust peab inimeses olema, et end erineval moel kommentaare jagades välja elada,“ tunnistas Liis ning lisas, et tema ise endast lugusid valmis ei kirjuta ja ajakirjandusse ei edasta.

Kuvatõmmis Liis Lusmäe story’st

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena