Linna sõnul oli 1988. aasta täiesti müstiline aeg. „Ja ka sealt edasi, et me ilma ühegi pauguta saime vabaks. Olgu tal selline poeetiline pealkiri nagu laulev revolutsioon, aga ajaloo käitumine on täiesti seletamatu.“

„Võime siin omavahel näägutada ja sõimelda, aga me oleme kõva rahvas. Me oleme väga kõva rahvas, et oleme suutnud kõikidele ajalootormidele vastu lüüa, igasugused okupatsioonid, igasugused sõjad - ja neid pole mitte vähe olnud -, katkud, epideemiad, küüditamised, mida kõike veel,“ loetleb Linna. „Me oleme suutnud säilitada oma meele ja, mis kõige tähtsam, oma keele.“

„Rahvaid läbi ajaloo on kadunud sadade kaupa. Läbi ajaloo on suuremaid ja väiksemaid rahvarühmi läinud liiva alla küll ja küll. See, et meie pisike näputäis oleme säilitanud selle, mille üle me praegu saame uhked olla, see on täiesti ime,“ märgib Linna, olles uhke, et Eesti keel ja kultuur endiselt säilinud on.

Eesti lipp lehvib Linna kodus iga päev. „Neid lippe on mul mitmes kohas igas suuruses. See peab mul olema kogu aeg silme ees. Need on kõige kaunimad värvid, mis on kokku pandud. Seegi on ime, et lipu värvide kombinatsioon sattus just selline olema. See on nii püha, et ta võib nüüd vabalt lehvida.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena