Kertu avaldab intervjuus, et elas veerand sajandit ilma selleta, et ta oleks sporti teinud. Küll aga olid teised tema perekonnas hästi sportlikud. „Ema on kehalise kasvatuse õpetaja ja isa treener. Kaksikõde Kadi on samuti väga atleetlik ja sportlik. Ma ei saanud kunagi aru, miks täiskasvanud inimesed ajavad palli taga, ja nii otsustasin pisikese tüdrukuna, et pigem käin kunstikonkurssidel. Ainus ala, mis mind huvitas, oli võistlustants. Kasvasin üles Jõgevamaa pisikeses külas, kus tantsutrennis käimise võimalust polnud, ja nii otsustasingi, et siis ei tee mitte midagi. Kui lapsena sporti ei harrasta, jääd üks hetk väetiks,“ ütleb Kertu.

Tema elu hakkas muutuma siis, kui alustas tööd raadios ja elas noore meelelahutaja tööd Tallinnas. Sel ajal oli Ain-Alar Juhanson alustanud triatloni Eestisse toomisega. „Tema tiimist helistas mulle ühel päeval Ago Arro ja pakkus välja, et võiksin olla ühe võistluse patroon. Ütlesin jah, teadmata, mis need kolm ala on, ja sealt sai kõik alguse,“ meenutab Jukkum nüüd.

Oma kaksikõe Kadiga on tal tugev side. „Kaksikutel on tihti vihkan-armastan-suhe, aga alati ka teadmine, et ükskõik, mida sa oma kaksikule ütled või teed, ta ei jäta sind kunagi. Meie armastus on kindlasti tingimusteta, aga see ei tähenda, et meie suhtes ei ole raskemaid aegu. Tema lastele on üle kandunud minu tohutu armastus. See, kui lähedane ma olen tema lastega, on seotud sellega, kui lähedane olen olnud Kadiga,“ ütleb Kertu intervjuus.

Jaga
Kommentaarid