Roald Johannson tunnistab, et ATH on kogu aeg tema elu häirinud. „Ma suudan kaamera ees telemehenäo ette manada ja jutud ära teha, aga tunnen, et miski suriseb sees. Kui vaatan teisi, neurotüüpilisi inimesi, siis alati tunnen, et ei kuulu seltskonda, siia ühiskonda. Nagu oleksin mingi tulnukas, kes on siia saadetud.“

LP intervjuus Johannsoniga selgub ka see, et ta on oma elukaaslasega aastaid pereterapeudi juures käinud. „Meil on olnud erinevad terapeudid, sest koostöö peab sujuma ning võtab aega mõistmaks, kellega tekib sobilik sünergia ja kellega mitte. Sealt on ka normaalsus alguse saanud. Arutame oma asju, eri vaatevinkleid eri situatsioonides ja üritame parandada oma paarisuhet. Aga ka kogu perekondlikku dünaamikat ehk laias plaanis seda, kuidas olla parem vanem oma lastele,“ räägib telenägu.

„Kui üksi elasin, tulin eluga toime. Polnud sundust minna arsti juurde oma asjadest rääkima. Jah, olin impulsiivne ja läksin mingites olukordades närvi, aga sain nende haldamisega hakkama. Laste sünd on avardanud väga palju silmaringi ja toonud ellu hoopis teised perspektiivid. Oleme kalli elukaaslasega käinud läbi igasugused Gordoni perekoolid, PREP-koolitused, õppinud, kuidas aktiivselt kuulata ja teist inimest peegeldada. Tõsi, regulaarsust pole, et saame kaks korda kuus laupäeviti kell kümme hommikul kokku. Pigem oleme vajaduspõhiselt lähenenud. Kui jälle tunneme, et on käest ära läinud, võtame ühendust.“

Põhjalikku intervjuud Roald Johannsoniga saab lugeda SIIT!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid