„Kogu mu olemus sai äkki aru, et kui sa nüüd edasi jood, siis sa sured homme-ülehomme ära. Aga ma ei sõnastanud seda endale nii. Kui see otsus oli toimunud, oli uus reaalsus ja nii oli. Ma leppisin sellega,“ meenutas Vaarik.

Vaariku sõnul ei jooda tänapäeval nii palju nagu seda tehti Nõukogude ajal. „Kuskil tänaval olev purjus inimene on ikka täielik fenomen. Vanasti oli nii normaalne, et igas bussi- või taksopeatuses ja rongijaamas olid pooled inimesed silmatorkavalt purjus,“ meenutas Vaarik ning lisas, et ka teatrites pole igaõhtune joomine enam normaalne.

„Vanasti võisin sellest aru saada. Privileeg olla õhtul kella seitsmest kuni kümneni hoopis teises reaalsuses olla oli nii tänuväärne võimalus. Seda püüti veel pärast alkoholiga pikendada, et maandumine Eesti NSV-sse ei oleks nii äkiline, aga nüüd ei tule sellised asjad kõne allagi, et keegi võiks laval purjus olla,“ jätkas ta.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena