SUUNAMUDIJA ANKEET | „Armastuse malevast“ tuntud sisulooja Laura Kiisk: ma kahjuks ei saa maksta oma arveid šampoonipudelite või sooja käepigistuse eest

Kroonika rubriigis „Suunamudija ankeet“ võtame sel korral luubi alla Instagramis ja TikTokis sisuloomega tegeleva Laura Kiiski. Haapsalust pärit neiu postitab sotsiaalmeediasse peamiselt pilte ja videoid endast ning hoiab jälgijaid kursis oma igapäevaste tegemistega.

Sisuloome juurde sattusin... Ma alustasin otsest eesmärki omamata oma elu jagamist umbes 10 aastat tagasi. Mulle lihtsalt alati on meeldinud piltide ja videote tegemine, nende töötlemine, inimestega suhtlemine ja enda vaadete ja arvamuste jagamine. Ma olen sotsiaalmeediaga ning rakendustega koos üles kasvanud, ma olen näinud seda kõike arenemas ja on olnud põnev teekond kaasa areneda ja enda teadmisi laiendada. Mulle meeldib sisuloome ja meelelahutus, mida sisuloojad pakuvad. Peale „Armastuse malevas“ osalemist sain üleöö mitu tuhat jälgijat juurde ja see ehmatas korraks ära, kuid teadsin, et ma ei taha jääda alatiseks tuttavaks näoks vaid seetõttu, et ma tegin kaasa 3 osa reality TVs.

Kõige raskem asi sisuloojaks olemise juures...Eestis on osati raske ja osati ka kerge olla sisulooja. Üks raskematest osadest on kindlasti see, kui tõsiseltvõetamatuna me siiani inimeste jaoks tundume. Kui palju olen ma kuulnud, et see ei ole päris töö, kuid samas ei mõisteta, mis on ühe video või pildi taga tegelikult. Kui palju kulub aega brändidega suhtlemisele (kokkulepete kooskõlastamised, lepingute tegemised, briifid), sisu planeerimisele, filmimisele-pildistamisele, tekstide kirjutamisele, postitamisele. Lisaks käib üldjuhul kogu sisu tootmine enda tehnikaga, millesse peab investeerima ning aegajalt ka uuendama. Sellest vähemtähtis ei ole see kui palju aega on kulunud (minu puhul 10a) selleks, et persoonibrändi luua ja jälgijatega suhet ning usaldust tekitada. Tooteid ja teenuseid seostatakse veel aastaid reklaamnäoga, kes need meieni toob ja see kuidas sellise väärtusliku inimeselt-inimesele reklaami eest väga paljud Eesti ettevõtted maksta ei soovi, on minu silmis kurb ja vajab kindlasti arenemist.