Lauri tähelend Black Velveti solistina algas 1996. aastal. „Selle tähendust ei ole võimalik alahinnata. Tulevane kuulsus, helilooja Sven Lõhmus avastas mind Otsa-kooli esimeselt kursuselt. Sven ise oli äsja lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli orkestrijuhi erialal ja töötas Hansakindlustuses. Käisin Sveni juures Hansakindlustuses ka külas, ta kandis toona valget triiksärki ja kitsast lipsu. Muusikaprodutsent Margus Turu jaoks andsime kolmekesi – Sven, mina ja Sveni vend Sulev – välja boy band’i mõõdu,“ meenutab laulja.

Toona olid poisid tõmmanud selga kolm numbrit suuremad pintsakud, blondeerinud oma juuksed hõbevalgeks ja olid Black Velvetiga neli aastat järjest popmuusikas populaarseimad. „Vaevalt isegi aru saime, kes või mis me oleme. Astusime esiplaanile, püüdsime ootustele vastata ja olime meeletus eufoorias. Poleks bändi produtsent Margus Turu ära surnud, oleksime bändiga toona ilmselt jätkanud,“ tõdeb Lauri.

BLACK VELVETI PLAKATIFOTO ajalehele Meie Meel tegi nooruke fotograaf Kristjan Lepp. Lauril jagus Kristjaniga aastateks ühiseid pildistamisi ka Kroonika jaoks.

„Ma ei kahetse Black Velveti tippajast hetkegi, kuigi muusikaüldsuse jaoks oli meil küljes lihtsa boy band’i imago. Teatris tajusin, et mõjun kaubamärgina, mitte laulja ega näitlejana. Rääkimata sellest, et keegi oleks oodanud minult iseseisvat mõtlemist. Otse nina peale ei visanud keegi midagi – teatris töötavad intelligentsed inimesed –, kuid enese tõestamiseks tuli pärast Black Velveti tippaega topelt tööd teha,“ toob ta välja.

Sveni ja Suleviga saab ta tänase päevani hästi läbi ja ta väärtustab Sveni mõõtmatut panust Eesti popmuusikasse. „See on fenomen, kuidas tema lugusid kirjutab. Ühegagi pole ta puusse pannud. Käime senini esinemas ja oleme sõbrad. Nende aastate jooksul ei ole meil olnud põhjust tülli minna ja tundub, et meid isegi natuke kadestatakse,“ sõnab Lauri veel.

Loe Lauri Liivi elust enne kuulsust edasi SIIT.

Jaga
Kommentaarid