Pääru Oja: kuidas saab olla kohane, et mingi kamp plikatirtse otsustab, mis mahus ja kui palju tohib Lembit Peterson teatrit teha?

24. septembril piketeerisid teatritöötajad Stenbocki maja ees kultuuritöötaja põhipalga külmutamise vastu. Eesti Ekspress tegi toona intervjuu näitleja Tõnu Ojaga, kus ta muu hulgas ütles: „Probleem ei ole näitlejate miinimumpalgas, vaid selles, et Eesti tippnäitlejad ei saa kolm korda rohkem palka. Olgu ta või noor. See on probleem.“

Tõnu Oja samuti näitlejast poeg Pääru Oja tõdeb, et on osade oma isa mõtetega nõus, kuid on ka kohti, kus nende vaated lahku lähevad. Kroonikale saadetud kirjas põhjendab ta oma nägemust järgnevalt:

„Ta (isa Tõnu - toim.) ütles seal veel palju asju ja tõesti paljudega nendest olen nõus. On selge, et teatri rahastus teiste kultuuriväljadega võrreldes on väga suur. Ja küsimus, kas teatri rahastuse osakaal peab olema nii suur, on minu meelest aus ja õigustatud. Ka minule, kes ma ei ole näitlejate liidu liige, paistis näitlejate protest selliselt, et riigiteatri näitlejad nõuavad palka riigiteatri näitlejatele. Millele kindlasti ei aidanud kaasa teatriliidu juhi Gert Raudsepa öeldud lause Delfi TVs, kui juttu tehti teiste valdkondade rahastusest: „See paraku nüüd ei ole teatrivaldkonna mure.“ See lause ei kõlanud kuidagi solidaarselt. Homme (15. novembril – toim) toimub juba kultuuriväljaülene ja ühtne kultuuritöötajate meeleavaldus. Kuulan tähelepanelikult, mida räägitakse. Usun, et Tõnu sõnavõtt ja kriitika on olnud konstruktiivne ja osa jutupunkte on muutunud. Seegi on suur asi. Gert on äge tüüp. Hea inimene ja südamega inimene, tark inimene. Ju see lause tal lihtsalt lipsas üle huulte. Diskussioon on edasiviiv.

Küll aga tundub mulle igasugune diskussioon kultuuriministeeriumiga mõttetu olukorras, kus ministeerium „solidaarselt“ oma palkasid ei langeta. Vastupidi. Ametnikke võetakse juurde ja palgafond kasvab. See on absurd. Kuigi kultuuriministri palgast võetud 1000 eurot kultuuri rahalises mõttes ei päästa, oleks see kultuuriministri poolt kultuurne käitumine! Ja jutt siinkohal mingisugusest ministri või ametniku palgakärpe bürokraatlikust keerukusest on ääretult ebakultuurne!

Kui nüüd minna tagasi diskussiooni juurde oma ametivendade ja -õdedega, siis teeb mulle tõesti muret üks hoopis teine arutelu, mis praegu jääb muu varju: alanud väike- ja munitsipaalteatrite tapatalgud! Ma siiski teen siin ühe abitu katse ja katsun rääkida kultuuriministriga arvude keeles.

2023. aastal käis riigi toetatud teatrites 1 121 760 külastajat. Nende hulgas era- ja munitsipaalteatrites 315 193 külastajat. Need era- ja munitsipaalteatrid tõid 28% teatrikülastajatest. Aga nende tegevustoetus on 10% etendusasutustele mõeldud rahast. Ehk need era- ja munitsipaalteatrid on puhtalt kvantiteedi mõttes kolm ja pool korda kuluefektiivsemad kui riigi sihtasutused. Kolm ja pool korda! Kui siia lisada kvaliteet, mille mõõdupuuks võiks olla näiteks teatriauhindade nominatsioonide hulk, on vahe veel suurem. Ja praeguse kärpekava kohaselt võetakse riigi sihtasutustelt ära 4% ning munitsipaal- ja erateatritelt kolme aasta riigieelarve perspektiivis 10%. Selle peale vajuvad mul tõesti käed rüppe ja süda karjub appi. Reformierakondlastele peaksid arvud meeldima. Kuidas saame me siin rääkida riigi raha mõistlikust kasutamisest? Kui tuleks välja, et kaitseministeeriumis on ostetud padruneid kolm ja pool korda kallimalt, saaks see minister kas kiiremas korras korruptsioonisüüdistuse või ta kuulutataks ebakompetentseks. Ja kui rääkida liialdatud, kunstiga tegeleva inimese keeles: kuidas saab olla, et mingi kamp plikatirtse otsustab, mis mahus ja kui palju tohib Lembit Peterson teatrit teha? Ma saan aru, et mu sõnastus on solvav. Aga palun vabandust, minu jaoks on need otsused ministeeriumis mitte lihtsalt solvavad, vaid lausa ohtlikud!“