Liisa Pulk: kui küsisin palka juurde, öeldi: „Aga Liisa, sul on ju rikas mees!“

Ajal, mil näitlejad protestivad palga üle, räägime näitleja Liisa Pulgaga sellest, kas meesnäitlejad ja naisnäitlejad saavad Eestis sama palju palka või lokkab aastal 2024 teatris ikka veel sooline ebavõrdsus.

Septembris lõppesid sul just „Onu Bella tähestiku“ etendused, kus sa said vabalt 90ndate eri naisetüüpe kehastada.

Tegelikult see on paras kostüümidraama. Siin on ikka metsikult kostüüme, metsikult parukaid ja metsikult kostüümivahetusi. Mu kõige lemmikum kostüüm on tegelikult seal kapis.

Oo, see on ju võimas rinnapartii lateksist. Kas tõesti otse Temust? Kui kõik naised „Onu Bella tähestikus“ nende perfektsete rindadega lavale tulid, siis ma mõtlesin, et oh my god, kas casting käis rindade järgi? Sest esmapilgul ei saa aru, et see on see kumm ja lateks.

Ega inimeste pilgud väga näkku ei lähe, kui nad näevad seda partiid.

Sa oled sattunud mängima beibesid, ka kultusfilmi „Tulnukas“ järjeloos Mailit?

„Tulnuka“ Maili rolli puhul on mulle väga palju öeldud, et oh väga äge, nii julge roll. Ja ma ei saa kunagi täpselt aru, et mida nad sellega mõtlevad, et mis asi seal julge on?! Et naised jõid ja ropendasid?

Ma pean tunnistama, et kindlasti meil Eestis natukene on neid eri naistüüpe vähem, kui kuskil suurlinnades Berliinis või Londonis või New Yorgis. Meil on natukene konnatiik siin. Iga inimene satub kergemini tähelepanu keskpunkti. Enamik inimesed seda ei taha, nad tahaks olla mugavalt oma turvalises kohas, sest nii on lihtsam. Sulanduda massi. Lihtsam on olla see stereotüüpne naine: naiselik, õrn, voolav, feminiinne, hoolitseb kodu eest, hoolitseb laste eest, üritab teha karjääri, välimuselt selline kena ja lihtne ega mitte liiga väljapaistev.

Eelmine aasta ilmus eesti keeles Virginie Despentesi raamat „King Kongi teooria“. Oled kuulnud sellest?

Jah, isegi lugenud.

Ta on prantsuse kirjanik. Feminist ja endine sekstöötaja. Ja kohe tema esimene lause seal on selline, et ma kirjutan koledate poolelt, koledate jaoks. Eitede, rekka lesbide, ***näljas, ***matute, sõgedate, kõigi nende naiste jaoks, kes on pandavate naiste suurelt turult välja praagitud.

Hästi tore, kui on olemas neid naisi, kes oskavad võrgutada, kes oskavad mehele saada, kellest õhkub seksi või teistest õhkub koolilastele õhtuooteks küpsetatud keeksi. Mina selline ei ole. Ma ei ole Kate Moss, ma olen King Kong. Eestis, mulle tundub, et inimesed julgevad vähem olla King Kongid, pigem ikka Kate Mossid.

Klassikalised naisterollid, mida Eesti teatrites tehakse, on kirjutatud õrnadeks, feminiinseteks, voolavateks. Ma ei tea, kuidas jääda iseendaks

Sinult eeldatakse stereotüüpset naist?

Jah! Üle piiri rollid oleks palju põnevamad asjad, mida mängida. Mõnes mõttes ma saan nendest lavastajatest ju aru, et kui publik armastab sellist klassikalist lähenemist, siis seda tuleb teha.

Mõtle kui kuulutatakse välja, et mingisugune eriti feministlik tükk tuleb välja ja seal pritsitakse nais-power’it välja?! Võib-olla see hirmutab publiku ära?

Aga hirmutabki! Eriti Eestis, kus publikut on nii vähe, rahvaarv on nii väike. Teatrit tehes enamasti mõeldakse sellele, et see oleks kõikidele söödav.

Septembri lõpus nõudsid teatritöötajad meeleavaldusel suuremat palka.

Ja ma saan ka selle peale kirju, et aga laoinimestel… meil on veel väiksem palk ja neid on veel hullem ja raskem olla. Kõik, kes julgevad midagi nõuda või seista oma õiguste eest, sellele ei vaadata Eestis kunagi hea pilguga. Mitte kunagi.

Sina oled vabakutseline loovtöötaja. See kõlab nagu töötu.

Kõlab jah. Noh, kulturnikud ja luuletajad, kõik mis teete, tehke seda oma lõbuks. Meil ei ole kultuuritaju. Inimesed ei saa aru sellest, et kui sa paned raadio käima, siis see, mis sealt tuleb, on kultuur. Need on autorid, kes on kirjutanud laulu, need on muusikud, need on esitajad.

Kui sa paned teleka või paned Netflixi käima, siis seal on näitlejad, režissöörid, operaatorid, toimetajad, kirjanikud, stsenaristid. Kõik need kulturnikud, kõik need vabakutselised loovisikud pakuvad sulle seda meelelahutust, mis sinu arust on kõige viimasejärgulisem asi, mille eest peaks Eestis seisma.

Kui palju sa tunned, et Eesti teatris naistele makstaks vähem?

Ma arvan, et mure on hoopis selles, et naised ei julge küsida. Mis on jälle stereotüüp, et naised ju ei peaks nii palju nõudma ja küsima. Võib-olla on asi selles, et nad isegi ei tea, kuidas ennast väärtustada.

Nii samuti kuulub stereotüüpse naise rolli juurde olla tubli igas valdkonnas. Sa oled tubliks olemist kõvasti elu jooksul harjutanud, kuni selleni välja, et tubliduse pärast tuli minna psühholoogi juurde.

Korraldasin oma tütre sünnipäevapidu, ta sai viie aastaseks. Tahtis haldjate aaretejahti. Ma olen põhimõtteliselt võimeline minema täieliku perfektsionismini asja korraldamisel. Kella kolmeni öösel kleebin, joonistan, sobitan värve kokku, teen, toimetan, noh. Hullumeelne!

Kui ma rääkisin sellest psühholoogile, siis ta ütles: „Aga mõtle sellistel puhkudel, kuidas sinu suvaline meessoost sõber sellist asja teeks?! Närveeriks palju vähem, toimetaks palju vähem, aga sünnipäeva peol oleks puhanud, värske, mõnus, räägiks inimestega juttu, mitte maniakaalselt ei muretseks viineripirukate küpsusastme pärast. Kas tuleks halvem pidu? Ei! Perfektsionism on see, mis jälle viib läbipõlemiseni.“

Miks me räägime tubli tüdruku sündroomist?

See sõna tubli on miski, mis tekitab minus väga tugevaid emotsioone ja mitte positiivseid. See on sõna, mida mina oma laste puhul väga- väga väldin. Kasutan täiesti teisi sõnu selle asemel, et neist kasvaksid inimesed, kes tegutseksid vastavalt sellel, mida nemad ise tahavad. Et nad saaksid aru, mis on nende vajadused, mis on nende tugevused, mis on nende nõrkused. Mitte et nad kasvaksid inimesteks, kes tegutsevad ainult sellepärast, et olla teistele meele järgi.

Aga kas isegi tublisti tehtud ei või öelda?

Aga mis see tähendab?! Mis on tublisti tehtud? Oletame, et ma jooksen kilomeetri väga hea aja peale. Sa ütleb tublisti tehtud. Mis see tähendab?

Et tublisti jooksid.

Mis see tähendab? Mille üle sa uhke oled minu puhul?

Ma tegelikult olen uhke, et sa üldse ära jooksid.

Näed! Aga mina ütlengi oma lapsele sellel puhul: äge, et sa pingutasid ja lõpuni jooksid. Ma nägin, kuidas sa pingutasid. Tubli inimene aga tegutseb selle nimel, et pälvida tegelikult teise heakskiitu. Samas ei saa ta üldse aru, et mida ta siis hästi teeb.

Kuidas sa praegu siis oled jõudnud sinna, et sa kogu selle perfektsionismi ihaluses tunned, et oled jälle läbipõlemise kohas?

Tublil tüdrukul on ju kodu korras, kõik asjad on kontrolli all, kõik raamatupidamine on ilusti tehtud, kõik asjad on hallatud, juuksuris on käidud. Sellel hetkel sa saad aru, et ainu asi, mida ma praegu suudan teha, on elus püsida kuidagimoodi. Ja siis see ongi see äratuskell.

Äratuskellaks oli see, et ühel hetkel käis see klõps ära ja ma sain aru, et olen kõik need eelnevad aastad toimetanud selle nimel, et kellegi teise heakskiitu pälvida.

Olen olnud laval selle mõttega, et issand, kas ma praegu meeldin publikule? Kas lavastaja on uhke minu üle? Kas keegi arvab, et ma olen kõige ägedam? See on asi, mis viib hästi kiiresti läbipõlemiseni.

Kohtusime kolm aastat tagasi „Laseris“ ja sa rääkisid oma läbipõlemisest.

Nüüd ma istun siin kolm aastat hiljem sügise hakul täpselt samamoodi. Kõige lihtsamad, argisemad asjad tekitavad kõige rohkem ängi. Ma igatsen kõige rohkem seda tunnet, et ma ei tunneks, et ma pean midagi tegema. Jälle täpselt samasse sõlme olen ennast mässinud.

Kas sa ei ole siis selle kolme aasta jooksul mitte midagi õppinud?

Mitte midagi ei ole õppinud.

Aga tõsiselt? Võtame kõik selle hinnangu maha sellest küsimusest. Ma ei tahagi üldse hinnangut anda.

Ja ma ei vastanud ka hinnanguliselt, vaid täpselt. Jah, ma ei ole mitte midagi õppinud. Null.

Kui palju sellesse stressi lisab oma ette šnifi veel see, et kui sa oled vabakutseline, siis sa pead muretsema, kas sul on sissetulekuid piisavalt?

See lisab väga palju. See on suur õnn, kui su kõrval on inimene, kes sind aitab siis, kui sa oled läbi põlenud ja ütled, et ma järgmised neli kuud tööd ei tee. Nagu mina tegin eelmise aasta aprill, mai, juuni, juuli. Ma ei taha tööd teha, ma ei soovi, ma tahan ainult oma urus olla, ma ei taha anda intervjuusid, ma ei taha minna lavale, mul ei ole mingit tunnet, et mul on laval midagi anda.

Kui sa saad olla mitte tööl, siis selle kohta ju inimesed panevad väga kergelt hinnangu, aga mis sel Liisal viga, tal on rikas mees!

On üks projekt, mida ma olen mitu aastat teinud. Hiljuti helistasin inimesele, kes vastutab rahaasjad eest. Oma tööandjale. Ütlesin, et päris pikka aega on olnud sama palk, äkki me saaksime selle läbi rääkida? Ta ütles mulle: „Aga Liisa, sul on ju rikas mees! Ja sa ju tead, et me teeme seda praegu siin kõik oma lõbuks!“ Ja ma lihtsalt naersin selle peale viis minutit. Siis ma ütlesin, et kas sa räägid tõsiselt? Ta ütles: „Jah“.

Lõpetuseks tahaks natuke vastu vaielda sinu tubli tüdruku sündroomile. See tubli tüdruk on viinud sind sinna maani, et sa oled ilus, tark, osav. Sa tulid intervjuule, sul on midagi öelda. Mul on super hea rääkida sinuga, ses sul on asjad selgeks mõeldud. Aga kui ei oleks olnud seda survet, et peab tegema kõiki neid asju - õppima, lugema, trenni peab tegema - mis siis oleks?

Ma oleks palju tervem inimene. Toimetaksin vastavalt sellele, nagu mina tahan toimetada. Siis ma oleksin kasvanud kõik need eelmised 39 aastat selle teadmisega võibolla, et küsin enda käest, mis mina tahan praegu? Mis mul on praegu vaja? Ja toimetanud vastavalt sellele.