„Meil klappis võtetel hästi, olenemata sellest, et olime iseloomult väga erinevad.“ Lenna Kuurmaa ja Rainer Sarnet meenutavad lahkunud Ragne Veensalut

Teisipäeval šokeeris avalikkust uudis näitlejatari Ragne Veensalu surmast. Veensalu tegi 17 aastat tagasi filmidebüüdi linateoses „Kuhu põgenevad hinged“, mille teises peaosas mängib Lenna Kuurmaa ja mille režissöör on Rainer Sarnet. Kuurmaa ja Sarnet räägivad Kroonikale, kuidas nemad varalahkunud näitlejatari Veensalut mäletavad. Lisatud on ka lavastaja ja näitleja Tamur Tohveri järelehüüe.

29. oktoobril kinnitas näitleja Ragne Veensalu surma Kroonikale tema muusikust elukaaslane Ragnar Toompuu. Veensalu suri 37-aastaselt.

Veensalu õppis Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassis ja lõpetas 2011. aastal Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia näitleja erialal. Alates 2012. aastast töötas ta Von Krahli teatris. 2007. aastal tegi ta filmidebüüdi, mängides Rainer Sarneti täispikas noortefilmis „Kuhu põgenevad hinged“ peaosas. Selle rolli eest pälvis ta Küprose rahvusvahelisel filmifestivalil parima naisnäitleja preemia. 2011. aastal järgnes roll Rainer Sarneti F. Dostojevski ainetel valminud mängufilmis „Idioot“ ja 2012. aastal Andres Maimiku ja Rain Tolgi telemängufilmis „Umbkotid“.

Lauljatar Lenna: mäletan teda tagasihoidliku, toetava, sooja, toreda ja sõbraliku inimesena

Veensalu oli filmi „Kuhu põgenevad hinged“ võtete ajal 19–20-aastane ja Lenna 22-aastane. Draamafilm, mis põhineb Aidi Valliku romaanil „Mis sinuga juhtus, Ann?“ oli toona noorte seas väga populaarne.

Kuurmaal oligi Veensaluga eelkõige tööalane kokkupuude. Lauljatar meenutab, et temale oli filmis osalemine toona täiesti uus asi, kus end proovile panna – „Kuhu põgenevad hinged“ oli tema esimene näitlemisega seotud projekt.

Uudis Veensalu lahkumisest tuli Kuurmaale väga ootamatult, see šokeeris teda. „Mina mäletan teda tagasihoidliku, toetava, sooja, toreda ja sõbraliku inimesena,“ iseloomustab ta Veensalut. „Meil klappis võtetel väga hästi olenemata sellest, et olime iseloomult väga erinevad – tema oli rahulik ja tõsine oma olemuselt. Samas, me olime siis ka nii noored. Sel ajal inimene alles kujuneb.“

„Soovin tema perele ja lähedastele vastupidamist ning avaldan neile kaastunnet,“ lisab Kuurmaa.

Režissöör Rainer Sarnet: temas oli omapärane trots või intriig sees

Ragne Veensalu lahkumine tuli ka režissöör Rainer Sarnetile ootamatult. Sarnet ja Veensalu puutusid kokku mitme tööprojekti käigus. „Väga imelik oli näha tema nägu ja sellist teksti koos,“ viitab Sarnet surmauudisele.

Režissöör meenutab Veensalut kui tagasihoidlikku naist, kellel oli omapärane sarm. Kui Sarnet Veensalu filmi „Kuhu põgenevad hinged“ valis, oli too veel kooliõpilane. „Seal mängis ta puberteediealist trotslikku tüdrukut ja mulle tundus toona, et temas oli omapärane trots või intriig sees. Võib-olla ta seepärast hiljem Von Krahli sattuski,“ räägib Sarnet, lisades, et olenemata Veensalu toonasest näitlejaoskusest paistis ta olemuselt huvitav ja sobis filmi.

Sarneti sõnul ei mänginud Veensalu oma rolle otseselt suurelt ja võimsalt, vaid tema omapära oli tagasihoidlik – see väljendus pigem tema näoilmetes. „Ragne puhul oli huvitav tema olek – kerge muie näol ja silmis pilk, mis tõmbas tähelepanu tema peale. Ta oli kuidagi filmilik,“ kirjeldab režissöör. „Ta oli natuke salapärane, aga päriselus ei olnud ta kaugeltki mässumeelne tüdruk.“

Sarnet tegi Veensaluga koostööd ka Von Krahli teatris, näiteks lavastas ta „Lillede keele“, kus teiste seas mängis ka Veensalu.

Lavastaja ja näitleja Tamur Tohver: kuhu põgenevad hinged? Nüüd sa siis tead

„Kuhu põgenevad hinged? Nüüd sa siis tead. Aga natuke oli kogu aeg tunne, et sealt sa oledki ju pärit – omamoodi leebe, sisemise rahuga,“ sõnab Tohver varalahkunud näitlejatari kohta sotsiaalmeedias. „Aitäh, et Sa tulid ja olid, minu jaoks alates sellest filmist. Nii nagu Suviste ütles „Kätteka“ („Kättemaksukontori“ – toim) kohta ilusti: nii vähese nõudmisega ja nii palju tehes,“ räägib Tohver.

Lavastaja meenutab üht sarnast seika, kus Veensalu abivalmidus välja paistis: „Nii toredasti hüppasid käigu pealt paati, kui kord oli tarvis Polygonil San Franciscos üles astuda, sest kandva rolli täitja otsustas meiega mitte tulla,“ lausub Tohver, lisades, et Veensalu oli lahke ja hooliv ka muudes asjades. „Aitäh, Ragne Veensalu, kallistan, mis muud... Oli tore „Hingedes“, oli tore „Kättekas“, oli tore Ameerikas, oli tore Noblessneris...“