Keila-Joa lossis avatud näitusel „Fortunyst Versaceni. 100 aastat Itaalia moodi“ on fookus Itaalia moel. 20. sajandiks oli Itaalia auga välja teeninud stiilseima riigi tiitli ning praegu peetakse Milanot Pariisi, Londoni ja New Yorgi kõrval üheks maailma moepealinnaks. Näitus annab ülevaate Itaalia moe arenguloost 20. sajandil ja 21. sajandi alguses. Külastajad saavad tutvuda tänapäevase Itaalia moe sünnilooga: kuidas see järk-järgult Pariisi varjust esile kerkis, uuesti moemaailmas suunanäitaja staatusesse tõusis ja kujunes tööstuseks, mis ühendab endas kaasaegsed ärivõtted, rikkalikud traditsioonid ja perekondlikud sidemed.

Itaalia on olnud Euroopa moe häll alates renessansist, mil kõige ihaldusväärsemaks ja hinnalisemaks kaubaks olid Veneetsiast, Firenzest, Genovast ja Milanost pärit siidkangad. Isegi ajal, mil moepealinna tiitel kuulus vaieldamatult Pariisile, lummas ja innustas Itaalia jätkuvalt moehuvilisi: noortel oli kombeks Mandri-Euroopat hõlmava Grand Tour’i käigus külastada kindlasti ka Itaaliat. Itaalia kultuuri-, kunsti- ja ajaloopärand on inspireerinud paljusid kunstnikke. Näiteks Hispaania kunstnik, leiutaja ja kleididisainer Mariano Fortuny (1871–1949) veetis suurema osa elust oma Veneetsia palees töötades. Antiikkultuurist inspireerituna lõi ta 20. sajandi alguses kuulsa Delphose kleidi (mille ainulaadset plisseerimistehnikat pole senini keegi suutnud järele teha). Imeilusate antiikmustriga sametkleitide jaoks sai Fortuny ainest aga Veneetsia renessansi ajastu luksuslikest kangastest.

Veel 20. sajandi alguses toodeti Itaalias tekstiili- ja nahktooteid väikestes töökodades, kus rõhuti ennekõike kvaliteedile ja originaalsetele töövõtetele. Tuntud ettevõtted, nagu Gucci, Prada, Trussardi ja Fendi, said kõik alguse 20. sajandi esimestel kümnenditel nahktoodetest, samas kui kuulus Salvatore Ferragamo (1898–1960) valmistas juba 1920. aastatel kingi Hollywoodi staaridele. Tänase päevani on paljud vanad kaubamärgid endiselt algsete perekondade omanduses, mis on maailma mastaabis küll ebatavaline, kuid Itaaliale väga tüüpiline äripraktika, peegeldades traditsioonide järjepidevust ning austust eelkäijate töö ja saavutuste vastu.

Kuigi 20. sajandi alguses kopeerisid Itaalia rätsepad veel Londoni Savile Row ülikondade rafineeritud stiili ja õmblejannad laenasid kleidilõikeid Pariisist, kasvas neis samal ajal soov luua ehedat itaalia moodi. Võimalus selleks tekkis pärast II maailmasõda, kui laastatud riigi valitsus asus igati tekstiili- ja nahktoodete tööstust toetama.

Itaalias tõusis esile järjest enam noori, andekaid ja ambitsioonikaid moeloojaid. 1951. aastal tutvustati Firenzes Itaalia moodi Ameerika ajakirjanikele ja kaubamajade esindajatele. Moeetendust saatis tohutu menu ja see leidis ajakirjanduses laialdast kajastamist. Oli sündinud kaasaegne Itaalia mood ja Itaalia hõivas lõpuks väljateenitud koha maailma moelaval.

20. sajandi alguses oli eriti populaarne just Itaalia moodi iseloomustav aristokraatliku elegantsi, kõrge kvaliteedi ja teatava elurõõmsa kerguse kombinatsioon, mis seostus päikese, mere, puhkuse ja seiklustega. Toetudes rõivaste ja jalatsite tootmisel nii iidsetele traditsioonidele kui ka uusimatele tehnoloogilistele saavutustele, ülikoolide disainiõppekavadele ja rikkalikule kultuuripärandile, sai Itaaliast 20. sajandil moeimpeerium, mis leidis oma niši rahvaliku ja sportliku Ameerika moe ning elitaarse Prantsuse kõrgmoe vahel.

Roberto Capucci skulptuurne looming, Giorgio Armani minimalism, Sorelle Fontana hollywoodlik glamuur, Emilio Pucci geomeetrilised mustrid, Missoni kudumid, Gianni Versace, Roberto Cavalli ja Dolce & Gabbana loomingu Lõuna-Itaaliale omased barokselt kirglikud jooned, Gucci elegantne seksapiil ja Prada omapärane vaade ilule on kõik osa Itaalia moest, mis võlub, rõõmustab ja muudab maailma kaunimaks paigaks.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena