Helilooja Alisson Kruusmaa sõnul kulgeb balleti tegevus läbi naise silmade ja see naine sümboliseerib harmooniat loodusega.

„Inimene on loodus,“ usub ka koreograaf-lavastaja Jevgeni Grib. Lavastaja leiab, et inimesel on võimu, et teha otsuseid, mis mõjutavad kogu loodust ja maailma, küsimus on aga selles, kui hästi või arukalt me seda võimalust kasutanud oleme.

Pildisein enne „Valgus maailma lõpust“ esietendust:

Apokalüpsise palge ees paljastuvad nii inimeste süngeimad impulsid kui ka nende varjatud helgemad toonid. Pealiskaudne vajub kõrvale ning jääb vaid inimeseksolemise karge reaalsus, mis on viimane, mida vana maailm veel näeb. Hävingust aga koidab uue maailma tekke võimalikkus. Sünni ja hävingu eri faase ühendab naispeategelase arengulugu, kes koos maailmaga teeb läbi tõusud ja langused, kuid kelle tee viib lõpuks inimkonna peavoolust eemale. Nii on lavastus kõverpeegliks meie enda minevikust, olevikust ja tulevikust.

Vastuvõtt sinises saalis:

„Valgus maailma lõpust“ esietendus:

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena