„Mul lasti kasvada, mind ei kasvatatud,“ ütles Liidia, lisades, et ema Kärt tegeles temaga lapsepõlves veidi rohkem kui isa Tõnis Mägi. „Nüüd on palju rohkem neid olukordi, kus mulle öeldakse, et kas on ikka vaja seda või teist teha, lapsepõlvest ma seda ei mäleta.“

„Arvan, et ma ei olnud lihtne laps, mind tuli utsitada,“ jätkas Liidia. Tema sõnul oskasid vanemad teda kasvatada nii, et ta saaks oma vitsad ise kätte ning tajuks, et saab oma vanemaid usaldada ja neile kõigest rääkida. „Väga aia taha see lapsepõlv ei läinud,“ muigas ta. Liidia oli väga isepäine laps. Kõik vead tegi ta ise ära.

Lapsepõlves ei tundnud Liidia pinget, et peaks mingit kindlat moodi olema, kuid nüüd analüüsib ta end rohkem ja tunneb, et tahab ka oma tee leida. „Kõik teevad oma asja nii hästi, tahan ka seda teha,“ mõtiskles ta. „Praeguseks on mul innustav sisemonoloog, vahepeal oli see küll liiga rusuv.“

Liidia tunnistab, et on oma elus päris palju vigu teinud, eriti teismeeas. Kõige valusam teekond on olnud Liidial teadmiseni, et ta võib olla just see, kes ta ise olla tahab. „See on võtnud väga pikalt aega ja see on kindlasti see vanemate varjust väljatuleku teema. Ma ise võib olla ei tunnistanud päris pikalt, et asi on ju selles. Muusika on kindlasti hästi palju aidanud, viiulimäng ja laulmine,“ meenutas Liidia. „Enda sisemine ebakindlus, mis tuleb kõik sellest, et sa lihtsalt pead leidma elus oma koha.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena