ARVUSTUS | Metsik hobune, keda pole võimalik taltsutada? Silvia Ilvese elulooraamat kubiseb värvikast armuelust ja lapsepõlvetraumadest

Silvia Ilvese paar nädalat tagasi ilmunud elulooraamat „Mina, Silvia“ on suutnud juba nii meedias kui ka sotsiaalmeedias omajagu furoori tekitada. Ja mida muud saabki oodata armastatud ja sama palju ka vihatud tšellistilt, kes oma kire ja kaootilise energiaga iga ruumi, kuhu sisse astub, kihama paneb? Silvia pea 300-leheküljelise raamatu kaante vahele on mahtunud hulganisti armulugusid, kuid teose huvitavaim osa puudutab skandaalitari lapsepõlve.

Silvia Ilvese elulooraamatut lugema asudes olin skeptiline: taas lahkab üks tähelepanukeskpunktis olla ihkav tuntud inimene trükipildis oma elu. Ja kui paljud sisuloojad on oma mõtted suutnud ise raamatuks kirja panna, siis Silvia senine elulugu jõudis kaante vahele Maarja Savi sule läbi. Kuigi Savi sai oma rolliga väga hästi hakkama, siis kohati oleksin soovinud lugeda sõnu, mis veerenuks otse läbi Silvia käe paberile. Väljavõtted tšellisti kunagistest päevikutest, mis olid jutustava teksti vahele põimitud, lisasid aga isiklikku aspekti juurde.

Raamatut läbi lugedes jääb kõige eredamalt meelde osa, mis kirjeldas Silvia lapsepõlve. Kui tihtipeale on võimalik avalikult tšellisti armuelu kohta arvet pidada, siis usun, et tema lapsepõlve kohta lugedes õpiks ka Silvia eluga hästi kursis olev fänn midagi uudset. Samuti pakub see osa raamatust nostalgiapauku just neile, kes 1990ndatel sündisid: sõbrapäevikud, rate.ee ja lauaarvuti kasutamine, millel oli piiratud aeg, tõid silme ette nii mõnegi unustusse vajunud mälestuse.