„Mul oli kohe kaks inimest, kelle peale ma mõtlesin ja mõlemad inimesed sellel aastal kahjuks ka meie hulgast lahkusid. Ilmselgelt ma jäin hiljaks nende telefonikõnedega. Ma tahaks oma isale helistada, kelle surmast on ka tänaseks möödunud juba 25 aastat, et ei saa. Aga tahaks, kui saaks,“ nentis ettevõtja Taavi Kotka.

Selle asemel helistas Kotka helistas aga oma kunagisele korteriomanikule. „30 aastat tagasi ma sain sisse Hugo Treffneri gümnaasiumisse, 15-aastane noormees läks väikelinnast suurlinna. Kui sa tahad maalt minna linna, siis sa pead üürima tuba, ja ma üürisin seda Memmelt - niimoodi kutsusid teda tema lapselapsed, aga kuna ma olin ka viieteistaastane, siis oli ta ka minu jaoks Memm, kes kolm aastat minu eest hoolitses,“ meenutas ettevõtja.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena