Intervjuu sai teoks peaministri kesklinna kodus läinud pühapäeval, mil muidu ülitiheda programmiga valitsusjuhi päevakavas oli vaid kaks tähtsat punkti: aastalõpuintervjuu Delfile ja Kroonikale ning trenn. Keset avatud köögiga elutuba seisis ehitud kuusepuu ja kogu peaministri pere – elukaaslane Evelin Oras ning pojad Karl, Magnus ja Oskar tegid igaüks oma pühapäevaseid toimetusi, et pereisa saaks rahus intervjuud anda. Köögikapil ootasid glasuuriga kaunistamist eelmisel õhtul küpsetatud piparkoogid. Kuna intervjueerija tunneb peaministrit juba aastaid, lepiti kokku, et intervjuu kulgeb sina-vormis.

Kui palju uskusid 12 aastat tagasi, kui oli Reformierakonna musta raha skandaal ja sa kandsid ministrina n-ö valget patukahetsuskampsunit ning esinesid tagasiastumisavaldusega, et oled täna Eesti Vabariigi peaminister? Sind kanti ju toona maha. Öeldi, et sinu poliitiline karjäär on läbi.

Tõttöelda ei ole ma seadnud elu selle järgi, kuhu peaksin oma ametites jõudma. Olen mõelnud alati oma elu huvitavaks: et see töö, mida parajasti teen, oleks võimalikult huvitav, püüan anda selles oma parima. Tunnistan, et minu loomuses on tahe saada mõned asjad tehtud. Aga kas mõtlesin, et minust võiks saada peaminister… Keeruline. Mõtlesin pigem sellele, mida saaksin võimalusel selles ametis tehtud.

Muideks, kas sul on see kurikuulus valge kampsun alles?

Jah, on.

Oled seda hiljem ka kandnud?

Ei ole. Aga tollal oleks võinud sümboliks saada ka must kaabu või mis iganes. Tollal oli ühiskonnas tugev polariseerumine, oli vimm Reformierakonna vastu, kes oli kaua riiki valitsenud, ja mina sobisin sellesse kampaaniasse sümboliks.

Milline on sinu tunnetus – kuidas praegu Reformierakonda suhtutakse?