Kirg muusika vastu tekkis Sisaskil juba lapsepõlves. „Kuid ma ei ole kunagi mõelnud, et tahan saada lauljaks ja suurele lavale, et elada glamuurset elu,“ ütleb ta. Aegade jooksul on saanud tema jaoks aina olulisemaks see, et looming sünniks hingest. „Ehk minu jaoks on täna sisemine laul tugevalt ülekaalus ja väga naudin seda. Kui ma sellisel moel loomingut ei jagaks, siis tekitaksin lihtsalt müra, mida on väga palju ja mis mitte kedagi ei aita. See tänapäevane muusikakultuur on kergelt kaldu allamäge,“ mõtiskleb ta.

Kuid lisab, et kindlasti on võimalik ka tegijate hulgast ka mõned kullaterad üles leida. „Kui laviin voolab allamäge ja seal on kullaterad sees, siis need märkamatuks ei jää,“ ütleb ta. Kõikide tänapäeva muusikutega Sisask nii hästi kursis ei ole, kuid hindab, kui loodu on terava sisuga. „Olen kindlasti sisukuulaja ja hindan, kui see on meloodiaga kooskõlas. Minu jaoks on näiteks sisukas Eesti muusik räppar reket. Mulle meeldib kuulata loomingut, kus on mingit tuuma ja sügavust, eelkõige julgust neid asju teatud õrnusel välja öelda,“ täpsustab ta.