"„Rõõmu toob see, et olles esimesed 50 aastat elanud suhteliselt tormiliselt, kaootiliselt ja hedonistlikult, olen ikkagi suutnud kuidagi enam-vähem mõistuse juurde jääda, säilitada perekondliku seisu ja kolleegide lugupidamise,“ lausus ta.

„Eelkõige teeb aga heameelt see, et säilinud on huvi ja tegutsemistahe. Paljud minuvanused juba löövad käega ja alustavad virisemist.“

Ta lisas, et mõned asjad oleks muidugi võinud tegemata ja laused ütlemata jätta, aga suures plaanis midagi kahetseda pole.

Genka tähistas märgilist sünnipäeva detsembri lõpus. Veidi varem oli ta andnud intervjuu Kroonikale. Kuidas sul on õnnestunud jätkuvalt konkurentsis püsida?

„Olen hiphopi kui muusikastiili väga lahtise pilgu või lahtiste kätega kasutanud. Hästi paljud artistid viljelevad mingit stiilipuhast žanri, aga mingil hetkel saab tal endal sellest villand ja saab ka rahval villand – ja artist võib kaduda,“ kostis ta. „Mina olen palju ka eksperimenteerinud – kas või seesama kahekümne aasta tagune Toe Tagi plaat „Legendaarne“ ei olnud ju ka ainult puhas hiphopmuusika. Seal olid ka mingisugused veidrused sees.“