„See oli hinge väsitav.“ Sarjast „Naabriplika“ tuntuks saanud Loore Aaslav-Kaasik avaldas, miks ta näitlemisest tagasi tõmbus

Värskes Kroonikas avab oma praeguste tööde ja tegemiste tausta näitlejatar Loore Aaslav-Kaasik, kes ligi kümme aastat tagasi eestlastele „Naabriplika“ sarjast Liisina tuntuks sai. Loore räägib, miks otsustas ta pärast telesarja näitlemisest tagasi tõmbuda.

Kui „Naabriplika“ seriaal kaksteist aastat tagasi eetrisse jõudis, sai Loore Aaslav-Kaasik (toona Loore Martma) üleöö tuntuks. Paar aastat hiljem otsustas ta aga näitlemisest tagasi tõmbuda.

„Otsus eemale astuda tuli mitmete asjade kokkulangevusest. Võlgnen suure tänu ekraanipartnerile Harry Kõrvitsale. Kui seriaal ekraanidele tuli, ütles ta, et tee endale selgeks, mida tegelikult elus teha tahad. Et leia endale mingi ala veel, sest viisteist minutit kuulsust saab väga kiiresti läbi. Harryl oli õigus. Tõepoolest, ühel hetkel suurem melu vaibuski ja kui ma ei oleks oma tulevikule varem mõtlema hakanud, kes teab, mis oleks saanud,“ räägib Loore Kroonikale.

Näitlejatar sõnab, et tal on alati olnud huvi ka psühholoogia ja vaimse tervise valdkonna vastu. „Teine mõjutaja oli moekunstnik Reet Aus, kes mulle ühe teatriproovi ajal sosistas, et kui lähed magistriõppesse, läheb elu põnevaks, ja kui doktorantuuri, vaat siis läheb elu veel eriti põnevaks. Mõnes mõttes tegin valiku näitlemine jätta Harry ja Reeda mõjutamisel. Tänaseks olen omandanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias teatripedagoogika erialal magistrikraadi – lõputöös uurisin näitlejate läbipõlemist. Nüüd omandan Tallinna ülikoolis doktorikraadi tervisekäitumise ja heaolu erialal,“ lausub Loore ja lisab, et töö vaimse tervise valdkonnas ei lõpe iial otsa, vaid pakub pidevalt viljakaid väljakutseid.

Seriaalides näitemises puudust Loore otseselt tundnud ei ole, pigem oli asi avaliku elu tegelaseks olemises. „Mulle ei meeldinud avalik tähelepanu. See oli hinge väsitav. Inimesed tunnevad sind pidevalt ära ja tahavad sinult justkui midagi saada,“ tõdeb ta. „Kui „Naabriplika“ seriaalis ütles mu tegelaskuju midagi totrat, tulid järgmisel päeval inimesed mulle tänaval ligi ja küsisid: kuidas sa said vallavanemale niimoodi öelda? Inimesed ei saanud aru, et see ei ole ju mina, vaid minu tegelaskuju, kes nii ütles.“

Samas on näitlejana tegutsemine tema ellu ka väga liigutavaid hetki toonud. „Möödunud aasta suvel tuli üks vanem naisterahvas mu juurde, võttis käest kinni ja ütles: „Te olete mu lemmiknäitleja. Olete nii ilus ja tore ja armas ja sobite ekraanile nii hästi.“ Mõtlesin küll, et ei ole ju nii ammu enam ekraanil olnud, aga ometi olin talle meelde jäänud,“ meenutab Loore. Tema jaoks on seega igal mündil kaks poolt.