Reede õhtuks olen kutsutud Tartu ülikooli vanasse kohvikusse. Seal esineb Aapo, vana hea sõber, kes laulab sellest, kuidas väikeste linnade mehed on lollakad, ja kuidas väikeste linnade naised ei tee muud, kui vahivad seepi, nii et nutt tuleb peale. Kohvik on rahvast pungil täis. Silma torkavad ruumi keskel käratsevad purjus soomlased, kes ei tea Aapo ilusast lauluhäälest õhkagi, ning ainsa diivani on enda alla vallutanud erinevas vanuses piigad, Aapo fan club.

Üks piigadest, ma ei näe milline, saadab talle esinemise ajal pisikese kokkumurtud kirjakese. Aapo loeb selle läbi, irvitab ja ütleb, et ta ei hakka seda siin praegu ette lugema, aga kiri on armas. Ma irvitan kah selle peale ja Aapo teeb mulle silma ning laulab mörisedes edasi.

Meie, luuletajad. Meid ei maksa kunagi uskuda. Te arvate, et me oleme siuksed jaankrossid ja -kaplinskid, kellele tuleb ilusti ülevalt alla vaadata, sest me oleme nii targad, jah? Hehee, no tore, ega meil midagist selle vastu ole, kui te meile kiidulaulu laulate, peaasi, et te ikka me raamatuid ostate, sunnikud. Aga nii palju ma võin teile saladuskatte all öelda, et me oleme tegelt ühed suured valetajad. Ja mõned meist on ka samuelvesipruulid, paraku. Otsustage ise, kes on kes. Ma ei ole kaebupunn.

Tahtsin lihtsalt seda öelda, et me armastame valetada, luisata, puru silma ajada, villast visata jne. Peale joomise, suitsetamise ja ohjeldamatu keppimise (vabandust, siinkohal, vanem generatsioon, khm!) on see me lemmiktegevus.

Aapo näiteks armastab alatasa korrutada, et ta on heteroseksuaalne multifunktsionaalne polügaam või midagi sarnast. Ma tean juba ammu, et see on tegelikult vale, aga mul pole lihtsalt südant talle seda öelda. Ei ütle ju temagi, et see on vale, et ma olen enda arvates hetero- ja hüperseksuaalne nümfomaan. Või noh, midagi sinnapoole.

Aga see pole muidugi mu ainus vale. Tulin kuu aega tagasi Portugalist, kus ma nüüd juba teist aastat katse-eksituse meetodil elan, teate. Mu neljakümneaastane elukaaslane Ciao ei tahtnud mind sealt kuidagi ära lasta, sest pelgas, et ma võtan Eestisse naastes ühendust oma vanade poifrendidega ja seksin nendega ohjeldamatult, kuna tema, Ciao, pole eriline seksisõber.

Heal juhul seksime kaks korda kuus. Mul pole sest midagi, sest ma oskan end ka ise rahuldada. Tõele au andes — siinkohal ma tõesti ei valeta — on eesti mehed hulga kuumemad kui portugali mehed, ehkki peale vaadates võib teistmoodi aru saada. Ciao oli väga õnnetu. Ta rippus mul veel passikontrolliski varruka küljes ja vingus: „You don’t love me, you want to throw me away!“

„I love you, Ciao,“ ütlesin ma end temast raksuga lahti rebides. Ja seda üteldes mõistagi valetasin.

Mul on täna selline eriliselt kiuslik valetamise tuju, et valetan Aapolegi. Ujun talle külje alla ja räägin, et tulin ainult tema kontserdi pärast Tartusse. Kuigi tegelikult tulin selleks, et öö läbi Atlantises purjus pässide seas tantsu lüüa. Ei ole need luuletajad nii õrnukesed midagi, et te teaks. Hoi-hoi, kui te vaid teaks, millised me tegelikult oleme! Näitlejad ja lauljad ja muud klounid ei saa meile lähedalegi. Kes on näinud luuletajat joomas ja paljalt laua peal keksimas, see teab. Aga praegu pole mul aega sellele mõelda, praegu on mul täitsa mõnus Aapoga juttu puhuda, seda enam, et tema fan club seirab mind kadetsevate pilkudega.

Kõik peale ühe fännitari, õlekarva juustega täidlase Liina, kes ujub samuti endastmõistetava uljusega Aapo külje alla ja kutsub teda hellitavalt rokkstaariks. See ärritab mind kergelt, sest mulle ei meeldi rivaalitseda. Ma ütlen Aapole, et me võiks kusagil mujal juttu ajada. Õlekarva juustega Liina on mu ettepanekuga rõõmsalt nõus, arvates vist, et tegin selle ka talle.

Igatahes laskume paari minuti pärast trepist, Aapo ees ja meie järel, ja jääme ebalevalt allkorruse WC juures seisma. Aapo läheb WCsse, misajal Liina küsib mult, et kas ma tunnen Aapot ammu. Jah, vastan ma pisut solvunult — kas ta ei teagi, et ma olen samuti kuulus luuletaja? Ma olen ju samuti kuulus luuletaja, mis sest, et nüüd juba teist aastat eksiilis.

Aapo tuleb WCst tagasi ja ütleb, et ta on ammu tahtnud sellist pilti, kus me, siis mina ja tema, poseeriks nagu värskelt armunud. Ta võtab kaelast fotoka, annab selle Liinale ja palub tal meist koos pilti teha. Ma ei oska ühtegi poosi võtta ja nihelen küll nii-, küll naapidi, ei taha miskipärast enam kedagi võrgutada, aga Aapo arvab, et me võiks ninad kokku panna ja neid vastastikku hõõruda. Kui ninad, siis ninad. Hõõrume Aapoga ninu vastastikku ja vaatame Liina käsul silma ka. Tuleb ilus pilt, vähemasti nii Aapo kui Liina arvavad, et see on kuradima ilus pilt, aga mina ei taha seda miskipärast vaadata.

Aapole tuleb üks sõber autoga järele; ta istub ette ja meie Liinaga taha ning me sõidame Shakespeare’i. Seal jätab Aapo meid Liinaga kahekesi lauda, kus istub juba kari keskealisi kunstiinimesi ja läheb ise ära, öeldes, et tahab nüüd natuke aega omaette olla. Liina on õnnetu, sest temap ju see Aapole selle kokkumurtud kirjakese esinemise ajal saatiski ja ma mõistan, et ta oleks tahtnud selle öö Aapoga veeta. Ma ei hakka talle ütlema, et Aapol pole tast tegelt sooja ega külma, sest ta on heteroseksuaalne polügaam või midagi sarnast, ja tal ei maksa seda isiklikult võtta.

Selle asemel ma valetan. Ma luiskan Liinale, et Portugalis on põrgulikult tore elada, sest seal on kogu aeg soe, otsekui igavene suvi või nii, ja sealsed mehed on naiste hingeelu asjus eksperdid. Mul endal on oma hädiste valede pärast äkki väga piinlik, aga Liinal hakkavad mu juttu kuuldes silmad särama ja ta ütleb, et tahaks kah mõneks ajaks Portugali elama tulla, et ühed tema sõbrad-homod olid seal alles natuke aega tagasi käinud ja neile väga meeldis. Ahah, kostan ma väsinult, see on tore, mul on seal samuti paar tuttavat homo, nad on päris toredad, nagu polekski homod. Liina vaatab mulle säravate silmadega otsa, oodates vist, et pajataksin veel midagi imedemaast Portugalist.

Hakkan kergelt väsima, tunnen, kuidas laud muutuvad valetamisest raskeks, ja mõtlen, et eks ole juba valetatud kah, aga jätkan sellegipoolest. „Seal on tore, jah… Imeline valgus ja helesinine vesi, mis on peaaegu läbipaistev. Kuidas Portugali rannad küll Eesti randadest erinevad! Ja mehed! Kuidas nad küll eesti meestest erinevad! Eriti just selle poolest, et nad on kuumad, ja eesti mehed… ei ole. Nemad juba teavad, kuidas“ — haigutan — „naistega ümber käia ja“ — Jätkaksin, kui ei tunneks, et olen endale vastik.

Ütlen veel kiirelt, et kohtusin oma elukaaslase, finantsministeeriumi arvutitosakonna teenindusdirektori Ciao Renault’ga kaks aastat tagasi Tallinnas, Moskva kohvikus ja loodan, et Liina ei küsi enam midagi. Mul veab, sest ta ripubki juba telefoni otsas. Teisel pool on ta sõbrad, kes on parasjagu Atlantises. Liina ütleb, et nad kutsuvad meid sinna. Mis siis ikka, lähme. Ma ei ole kuu aega korralikult seksinud ja mingi pässi ma sealt endale ikka sebin.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid