Kas me ikka vihkame vene keelt?
Ma ei arva, et eestlased on kinnised ja kardavad suhelda. Pigem on pilk suunatud tulevikku ja järjest enam ollakse tolerantsemad igasuguste eripärade suhtes. Eks paljud eestlased valisid ka Euroopa Liidu selleks, et tunda ennast osana läänest ja arenenud piirkonnast.
Päris mitmel korral olen peale sattunud telesaadetele, kus mõni reporter on saadetud välismaale esitama küsimust: What do you know about Estonia? (Mida Te teate Eestist?) Päris palju vastuseid vihjavad seotusele Nõukogude Liiduga. Siinkohal meenub üks eriti naljakas arvamus, kus üks njuujorklane arvas, et Eesti on uus võileib. Mida ma sellega öelda tahan, on see, et eestlased tahavad NSV-mainest vabaneda ja seetõttu üritatakse tulevikku vaadata rääkides pigem inglise keelt.
Me oleme avatud riik, kuid meie pilgud on suunatud rohkem läände kui itta. Isegi kui keegi mõistab hukka ja peab sallimatuseks seda, et vene keel on out, pole midagi teha. Selliseid näiteid on maailmas veelgi. Teatavasti ei salli näiteks soomlased rootsi keelt. Võiks ju soomlastele öelda, et olge tolerantsemad, aga midagi pole teha. Nii on ka meil Eestis. Ilmselt läheb veel päris mitu aastat, enne kui muutume sallivamaks.
Võibolla memmede-taatide jaoks on eesti keele õppimine mõttetu, aga elementaarset sõnavara, millega poes hakkama saada, peaks ikkagi oskama. Mina isiklikult olen paaril korral rääkinud mõne vene noorega. Ja nad said minuga ideaalselt hakkama. Tublid! Asi on ikkagi viitsimises. Austusest elukohamaa vastu võiks kõik mitteoskajad ikkagi keele elementaarselt ära õppida.
Vahel ma ikka mõtlen selle peale, et miks Venemaa meile pidevalt kuklasse hingab. Teeb veidike kurjaks. Me oleme võtnud hoopis uue suuna, kuid ometi idanaaber nagu tunneks, et tal on mingi võim meie üle. Isegi nende lennukid „eksivad” vahel ebaseaduslikult meie õhuruumi — et seda pärast eitada. Pidev vihjamine Euroopale, et Eesti rikub muulaste õigusi või vastukaja pronkssõduri eemaldamisele on selle võimu demonstreerimise katsed. Eks kõik need pisitegurid, millega Venemaa ja vene keel eestlastele meenub, panevad meid seda keelt tõrjuma.
Küsisin oma sõbranna käest, et kas ta on rassist. Vastus oli eitav. Ta ütles, et ta suhtub ainult vene keelde ja venelastesse skeptiliselt, sest väidetavalt käituvad viimased üleolevalt. „Mulle ei meeldi, et mind vene keeles kõnetatakse.” Huvi pärast küsisin veel ühe sõbra käest vene keele kohta. Tema vastus: „Eelistan igal juhul eesti keeles rääkida. Olen töötanud koos vene inimestega. Kord isegi ütlesin ühele, et räägi minuga eesti keeles, kui töökaaslane oli mind vene keeles kõnetanud. Too jäi vait.” Kui venelased annaks ka oma panuse ühisesse heasse läbisaamisesse, siis poleks ka sallimatus nii suur. Samas ei räägi ma kõigist. Keskkoolis oli üks vene perest pärit neiu ja eestlastega harjunud ning rääkis puhtalt Eesti keelt. Väga hästi saime läbi. Ta püüdis ja sai hakkama. Ma usun, et selliste venelaste vastu pole eestlastel midagi.
Praegu võib jääda mulje, et Eesti nagu olekski kakskeelne riik. Kohati on isegi kioskitel info mõlemas keeles. Samuti pankadel. Kas see on õige? Kui asja teise pilguga vaadata, siis iga kaupmees soovib, et ta firma oleks edukas. Tasub ju ka vene kliente püüda.
Ma ei hakka siin jalgratast leiutama, see on ammugi selge, et hea elu ja hea majanduslik olukord sõltub sellest, kui hästi oma äriideed realiseerida. Paraku tuleb meil leppida sellega, et suur osa rahast tuleb ka muulaste taskust. Kui viimased riigist välja kupatada, jääks meid järgi äkki 900 000? Vene keel on ja jääb, tahame me seda või mitte. Võibolla tekib kunagi ka tolerantsus.
