„Penduluuuuuuum!”
Laupäeval, 12. augustil algusega kell 21.00 võis kõiki drum`n`bassi austajaid Tallinnas Kalevi spordihallis kohata, sest üritus nimega „Addicted City” tõi Eestisse väga armastatud Pendulumi.
Jällegi eksib silm kõrvale ja tähelepanu tõmbab aia ääres olev mees ning teda kinnihoidev turvamees, kes oli esimesel isegi käed raudu pannud.
Ainult loetud minutid hiljem kuulen dialoogi naisturva ja ühe noore tüdruku vahel. „Ma ausõna olen 16-aastane ja saan varsti 17,” veenab neiu turvatädit, et too ta ikkagi sisse lubaks. „Kui dokumenti pole, siis head aega,” jääb turva endale kindlaks. „Ma ju ei tea, kui noor sa oled. Alla 16 ei ole lubatud.” Niisiis läheb tüdruk pettunud näoga rivist minema.
Jõuan ka ise lõpuks väravani, kuid öeldakse, et poisid lähevad kõrvalt. See oli sellepärast, et kõik otsitakse enne sisenemist põhjalikult läbi. Vahetan rida ja ootan veel veerand tundi. Järsku laseb üks meeskonnaliige kuuldavale kõva hõike: „Astuge kaks sammu tahapoole!” Üllatav, aga seda ka tehakse. Suhtumine on viisakas. Lõpuks jõuan ka mina piletikontrollini, aga enne seda otsitakse mind läbi.
Sisse minnes avaneb vaatepilt saalile — päris asjalik valgus ja natuke rahvast muusika järgi siputamas. Esineb dj Whirl & Mayer, kes looga „Streets at night” rahva vaimustusest kisama paneb. Kell 23 hakkab esinema Steve Murano(trance), kes on puldis kuni üheni öösel. Sel ajal käin natuke ringi ja uurin ümbritsevat. Külastajate hulgas on tüüp, kes on endale teetöölisetunked jalga tõmmanud. Veel on üks endale ansambli Caater-stiilis valge ülikonna selga venitanud. Vastu tuleb ka neiu, kes külma südamega vaid rinnahoidja oma keha ülemist poolt katma on jätnud. Turvameestel tuleb pidevalt teha märkusi saalis suitsetavatele inimestele, sest suitsetamisala on fuajees.
Kui kell üks öösel on, lendab pulti DJ Kain, kes alustab ürituse kultuuriprogrammi drum `n` bass osaga. Rahva reaktsioonist oli näha, et seda just oodatigi. Tunnike Kaini pilli järgi tammudes möödub kiiresti. Publikut on kohale tulnud juba nii palju, et liikumine muutub raskemaks. Saal on nii palav, et vahepeal tuleb välja värsket õhku hingama minna. Väljas räägin sõbrannaga, kes ütleb, et nägi, kuidas üks mees fuajees pikali oli ja tõmbles. Sisse astudes teda enam pole.
Kell saab kaks ja esinema hakkab globaalne artist Pendulum. Algus paneb sisikonna värisema, sest bass on kuidagi võimsam kui teistel esinejatel. Rahvas on pöördes ja karjub: „Penduluuuuuuuuuum!” Ja siit ta tuleb — publik hakkab hoogsalt tantsima, higimull otsa ees. Näha on massiivset kätemerd, mis ühes taktis õhku peksab. Hingata on raske, aga sellest pole midagi. Pendulum mängib päris palju uusi lugusid ja tuntud hitte väga ei leierdagi. Aga publik naudib seda, mille jaoks nad kohale on tulnud. Pidu on täies hoos.
Umbes kell pool neli on spordihall muutunud nii palavaks, et õue tuleb jalutada suisa iga veerand tunni järel. Väljast tulles on kohe selline tunne, et hallis tuleb ette müür — soojamüür.
Ajakava näitab, et kell neli peaks esinema hakkama Crossfire. Kui ma päris aus olen, siis on muusika minu jaoks liiga karm. Pikapeale hakkab isegi vastu. Otsustan, et viimast artisti ei jõua enam kuulata ja lahkun. Trügin ukse poole ja siirdun väravast vabadusse.
Ega ma kahetse, et seal aega veetsin. Ainult üks aga: ürituse pealkiri „Addicted City” justkui räägiks moodsast maailmast. Võibolla oleks paremat city-fiilingut loonud linna imiteerivad pildid, plakatid? Ma saan aru, et osa rahvast tuleb sinna ka jooma ja polegi tähtsust mingisugusel kujundusel, aga mina kui kaine külastaja oleks eelistanud koledale ja vanaaegsele saalile ikkagi teemakohaseid dekoratiivelemente.
