Kell oli 14:00, kui pidu pauktulestikuga käima löödi. „Ootan täiega Metsatölli,” ütles sõber, kellega peole läksin. Teatavasti on ju Go Live pidu tituleeritud kui alaealiste joomaläbu, kuid samas on see ju hea võimalus kõigil oma lemmikesinejaid näha. Tõepoolest, 10-15aastaseid oli ikka lademetes, kuid kohata võis ka keskealisi melunautijaid.

Rahvale pilku heites jäi mulje, nagu neid päris noorukesi artistid eriti ei huvitakski, sest pidevalt vuditi ringi, et ometi mingi „limpsipudel” kätte saada.

Aga laval toimunust siis — show tõmbas käima tantsuklubi JJStreet Dance Company, kes umbes 20 minutit publikut hullutas. Ja pärast seda hakkas bändide maraton. Sel korral astusid üles sellised kuumad nimed nagu Nexus, Metsatöll, Ines, Smilers, The Sun, No Big Silence, Cool D feat. DJ Critikal ja A-Rühm. Õhtut juhtis Madis Malk.

Külastasin ka eelmisel suvel „Go Live`i” ja tuleb tõdeda, et mulle on mõlemad korrad meeldinud. Ehk erinevad eelmise aasta kontsert ja selle aasta oma just sellepoolest, et eelneval korral polnud turvalisus nii suur. Turvaline oli just see, et alaealistel polnud enam nii lihtne ennast täis juua. Nimelt oli eraldi täiskasvanute ala, kust ei tohtinud soetatud joogiga lahkuda ja vähegi nolgimoodi tegelastelt küsiti sisenemisel dokumenti.

Mõned esinejad ka kattusid, aga siiski on igal aastal püütud erinevaid punte esinema tuua. Olen hakanud arvama, et „Go Live” toob lavale ainult PARIMAD. Siinkohal mõtlen ma seda, et kui artist kutsutakse siia esinema, siis ühtlasi tähendab see ka seda, et ta on üks parimatest Eestis. Asi, mille poole uutel tulijatel püüelda.

Kahtlemata oli ürituse peaesineja Tanel Padar & The Sun. Kui eelnevalt tuli ainult peenikest vihma, siis Tannu otsustas lauluväljakule täitsa tiheda vihmalagina tuua. „Teeme nii, et see vihm, mis siit taevast praegu alla sajab, sajab sinna üles tagasi,” karjus ta üle väljaku, olles paar laulu esitanud. Natukese aja pärast lõppes sadu.

Tanel Padar & The Sun tegi õhtust eriti romantilise koosviibimise. Seisin laulukaare all, kui mu selja taga istus paarike, kes suudeldes tervelt kolm-neli minutit oma armastust demonstreerisid. Vanust võis neil kahepeale olla paar tosinat.

Mul tekkis selline võrdlusmoment 2005. aasta sama peoga. Oli ju seal Terminaator, kes ürituse finišisse vedas. Tuleb tunnistada, et Jaagup suutis seda ka väärikalt teha — show oli igatahes vägev. Sel korral olin lõpust natuke rohkem oodanud. On ju lõpp see, millest rahvas üllatust ootab. Tänavu sürpriis puudus. Võibolla olen ma liiga nõudlik? Kindlasti jäi osadele kõrvu kõlariragin, mis elamust rikkus. Äkki oli see vihmast tingitud? Ei tea. See häiris, aga lõpuks sai ka see korda. Üritus lõppes suure ilutulestikuga.

Üldiselt on mul hea meel, et sellise peo nagu „Go Live” korraldamine ette on võetud. Kohale tulnud rahva arvu järgi võiks ju öelda, et Eesti armastatuimate ansamblite paraad on tõesti vajalik.

Siinkohal kiidan Auris Rätsepat, kes on seda pidu peakorraldab. Väikesed apsud on loomulikud, aga vaadakem tõele näkku — üritus on väga hästi välja kukkunud.