United 93 — ei ajaloole ja vandenõudele

Lugu ennast teavad kindlasti juba kõik, kes just metsavendlust ei harrasta. 11. septembril 2001 kaaperdasid enesetaputerroristid neli reisilennukit, plaaniga rünnata USA tähtsamaid finants- ning julgeolekukeskusi.

Oh neid eelarvamusi. Võiks arvata, et film „United 93“ on kõigest üks vabariiklaste poolt rahastatud trikk ajaloosündmuste ametliku versiooni mällu söövitamiseks. See võib ju nii ka olla, ent kui ajalugu kõrvale jätta ja vaadata filmi kui… hmm… filmi, on tegemist ühe väga tubli põnevikuga.

Film räägibki lähemalt ühest neist neljast lennukist — United Airlines’i lennust number 93. Nimelt väidetakse, et mainitud lennuk ei jõudnud oma kurjakuulutavasse sihtpunkti just tänu reisijate vaprale vastuhakule. Lennuk kukkus alla plaanitust varem ning Washington jäi terrorirünnakust puutumata (oih, nüüd sai filmi lõpp ette öeldud — LENNUK KUKUB ALLA JA KÕIK SAAVAD SURMA).

Kuna toimunud sündmustest pole väga palju aega mööda läinud, on loomulik, et teemale pidi lähenema äärmiselt delikaatselt ning kindlasti mitte nii nagu James Cameron Titanicu hukule. Üksainuski vale otsus võinuks asjaosalistele mõjuda pigem näkku irvitamise, mitte austusavaldusena.

Ended olid tegelikult niigi halvad — näiteks ei saanud filmi treiler USA kinodes just kõige parema vastuvõtu osaliseks. Üks New Yorki kino keeldus üldse treilerit näitamast ning küsitluste kohaselt arvasid inimesed, et maailm pole selleks filmiks veel valmis. Muretsemiseks oli ka põhjust, kuna treiler ise oli kokku lõigatud nii, et vaimusilma tekkis juba pilt, kuidas vahvad jänkid tormavad lipu lehvides ja hümn huulil juhikabiini terroristidest puhastama.

Õnneks istus nii lavastaja- kui ka stsenaristitoolis Paul Greengrass, kelle režiitöödest on eestlastele ilmselt kõige tuttavam „The Bourne Supremacy“ (Bourne’i ülemvõim). Realismi saavutamiseks kasutas Greengrass ohtralt käsikaamerat (mitte küll nii okseleajavalt palju kui Bourne’i filmis) ning ka originaalkaadreid WTC rünnakust. Heli poole pealt on samuti täkkesse pandud — suurepäraselt on ära tabatud momendid, kus vaikus on trummipõrinast palju efektiivsem.

Film jälgib praktiliselt reaalajas 11. septembril toimunut lennujuhtimiskeskuste ning lennu 93 reisijate vaatevinklist. Minut minuti järel on näha, kuidas keskuse töötajate algne hämming radarilt kaduvate lennukite üle muutub tasapisi toimuva õuduse mõistmiseks. Lavastaja hoiab pinget üleval halastuseta — pulss tõuseb paralleelselt filmi lähenemisega vältimatule lõpplahendusele.

Suhteliselt vähetuntud näitlejad lisavad loole veelgi rohkem usutavust. Ainsa erandina kiskus filmist reaalsesse ellu korra tagasi ühte reisijatest kehastav David Rasche — „hei, see on ju see mees, kes mängis Sledge Hammer’is Sledge Hammer’it“. Hoolimata konkreetse peaosalise puudumisest täitsid kõik oma osa laitmatult (jällegi punkt osavale lavastajatööle). Pealegi on selles filmis peaosaliseks pigem kahe erineva kultuuri kokkupõrge. Näpuga ei näidata kellelegi ning õnneks ei raisata hetkegi aega ka „pahade“ moslemite vurrukeerutamisele ning kurjale naerule.

Kui naudite põnevus- ja katastroofifilme ja suudate korraks kõrvale heita kõikvõimalikud reaalsete sündmustega seotud vandenõuteooriad (isegi selle, kus väidetakse, et antud lennukit pole üldse eksisteerinudki), siis on see film igal juhul vaatamist väärt.

Hinnang: neli ja pool terroristi viiest