Mõlemad linateosed on adapteeritud Lazar Lagini samanimelise jutustuse ainetel. Lugu iseenesest on uues filmis sama — poiss saab enda kätte kannu, millest vupsab välja ehtne džinn. Kõik ülejäänu on aga kohandatud tänapäeva noortele sobivamaks.

Kommunistliku ja tubli pioneeri Volka asemel on seekord kapitalistisigade kombed omaks võtnud arvutikräkker Gena, kelle elu juhivad (nagu mehehakatistel ikka) tibid, internet, raha ja auto. Võlukannu omandamine on samuti tänapäevastatud — nimelt varastab Gena selle internetioksjonilt. Ja sealt need sekeldused hakkavadki.

Selgub, et kannu vastu tunneb huvi ka „antidžinn“ Šaitan, kelle jaoks on Hottabõtši kann viimane maailmavallutuseks vajalik komponent. Lisaks kimbutavad Genat nii kohalik maffia kui ka võimud, kuna kräkkerist poisil õnnestus Microsofti koduka esilehele riputada tõenäoliselt MS Paint’i abiga joonistatud tagumik.

Kõlab huvitavalt, onju? Lool potentsiaali nagu oleks, aga tulemus sai kahjuks hoopis vastupidine. Kogu komöödia tundub olevat ehitatud kõikvõimalike nilbete arvutikildude ümber, ohverdades nendele klassikalise struktuuri ilu. Karakteritel puudub igasugune reaalne motivatsioon ja eesmärk, mis jätab mulje, et nad on ekraanil ainult selleks, et õigel ajal sunnituna mõjuv naljarepliik välja oksendada.

Kui film on mõeldud paroodiana, siis jääb kahjuks arusaamatuks, mida täpsemalt on üritatud parodiseerida, kuna mõte ise kaob samuti juhuslike kildude ja eriefektide vahele ära. Särav arvutigraafika ja tempokas montaaž pole siiani päästnud ka ühtegi lääne filmi, kui sisu on tegelikult null.

Näitlejad ja lavastaja teevad materjaliga, mis suudavad, aga ka sellest ei piisa kehvapoolse stsenaariumi varjamiseks. Eraldi sketšidena oleks naljad võib-olla paremad, aga poolteist tundi niimoodi välja ei vea küll. Kusjuures ei tea, kas asi on rahvuslikus erinevuses, aga kinopubliku reaktsioone jälgides tundus, et vene keelt kõnelevatele kodanikele avaldas film veidi positiivsemat mõju. Niisiis — kui sa just ei tunne sügavat huvi tänapäeva vene kino vastu, siis parem väldi seda filmi nagu katku.

„Hottabõtš“ on üks neist üllitistest, mille puhul jõuad lõputiitrite ajal teadmisele, et oleksid võinud oma aega ka mõistlikumalt kasutada. Näiteks vaadata, kuidas puulehed langevad ja investeerida kinopileti raha kolmanda samba pensionifondi.

Hinnang: pool kopikat viiest