Vuntsidega Nicolas Cage WTC rusudes

Igasuguses žanris võib esineda halbu filme. Kõige hullem neist on aga halb draama, sest seal pole sul isegi verise maikaga rusikakangelast, kes visuaalse naudingu nimel asju õhku laseb, vaid lihtsalt rääkivad pead. Täpselt selline film on ka „Maailma Kaubanduskeskus“ („World Trade Center“).

„WTC“ on selle aasta teine suure stuudio poolt rahastatud film, mis räägib 2001 aasta 11. septembri terrorirünnakutest. Kui „United 93“ lähenes sündmustele realistlikult ning läbi paljude karakterite silmade, siis „WTC“ võtab veidi teise suuna, jälgides toimuvat kahe perekonna vaatevinklist.

John McLoughlin (vuntsidega Nicolas Cage, keda nägime hiljuti filmis „Lord of War“) ning Will Jimeno (Michael Pena, „Crash“) on Sadamavalitsuse politseinikud, kes jäävad WTC tornide evakueerimiskatsel ise rusude alla. Ja see ongi enam-vähem kõik. Majade kokkuvarisemine on filmi tipphetk, millele järgneb kaks tundi vaprate politseinike ägisemist ja surmamõtteid ning nende naiste muretsemist.

Lavastaja Oliver Stone, kes on ometi teinud hulganisti häid ja hinnatud filme („Platoon“, „Natural Born Killers“), on vist pärast homotragöödiat „Alexander“ kaotanud viimasegi lugupidamise enda ja publiku vastu. Oma tavapärase kriitilise tooni on ta seekord täiesti koju unustanud ning jutustab meile niivõrd lihtsa ja imala draama, et Disney’lgi hakkaks piinlik.

Draama oleks võib-olla liigagi hästi öeldud. Tegemist on pigem melodraamaga ning isegi selle kohta on filmis häbiväärselt vähe süžeekäike. Kindlasti oleks leitud ka huvitavamaid ja tähtsamaid lugusid, mida sellest traagilisest päevast pajatada. Hoolimata faktist, et sündmused toimuvad otse WTC-s ning filmi eelarve oli muljetavaldav 63 miljonit dollarit, ei olnud Oliver Stone’il piisavalt palju mune, et lavastada korralikult vähemalt lennukite kokkupõrge tornidega. Peame leppima ühe hädise lennukivarju ning hulga uudisreportaažidega.

Lõpuks saab selgeks, et teemaks on inimeste headus üksteise vastu kriisiolukorras, ent see idee üksinda ei hoia tervet filmi üleval ning linateos laguneb koost nagu WTC tornidki. Mõlemad peategelased on läbinisti head inimesed. Neil on armastavad abikaasad ja täiuslikud lapsed. Nad on hinnatud kolleegid ja eeskujulikud kodanikud. Selline on siis tulemus, kui teha film reaalsete karakterite valvsa pilgu all.

Kujutage ette, et lähete suuremale suguvõsa kokkutulekule, kus te peaaegu kedagi ei tunne. Vanatädi räägib teile, kuidas ta käib hommikuti kell viis roose nuusutamas. Seejärel jutustab vanaonu oma põiepidamatusest. Ja sul pole kuhugi pääsu. Umbes sama tunne on antud teose saatel kinos istuda — peategelaste sugulased muretsevad, naised närveldavad ning mehed ise surevad vaikselt rusudes. Ja nii terve filmi.

Vähemasti Maria Bello ja Maggie Gyllenhaal, kes mängivad peategelaste kodukanadest ja titevabrikutest naisi, pakuvad mõneks hetkeks silmailu. Värvika karakterina võib ära mainida ka Michael Shannon’i kehastatava endise merejalaväelase Dave Karnes’i, kes saab Jumalalt karmi käsu minna mehi rusudest päästma (hahaha, blablabla). Samavõrd naeruväärsed on ka rusude all lebava Will Jimeno mitte midagi ütlevad ning seosetud nägemused Jeesusest.

Võib-olla kahekümne aasta pärast, kui praeguse administratsiooni riismed on Valgest Majast igaveseks päkad teinud, meisterdab härra Oliver Stone sellel teemal parema, vandenõuteooriatest nõretava kolmetunnise kohtupõneviku. Seni on soovitatav antud käki asemel vaadata filmi „United 93“. See vähemalt polnud häbiplekk hukkunute mälestusele. Nicolas Cage’ilt jääme aga ootama „Wicker Man’i“ ja „Ghost Rider’it“, kus tal enam tolmuseid vurrusid pole.

Hinnang: üks kokkuvarisev torn viiest