DiCaprio ja Damon kahe tule vahel
Näitlejaansambel on, nagu teisteski Scorsese filmides, küllaltki muljetavaldav. Leonardo DiCaprio’le, kes kehastab filmis maffia ridadesse imbunud Billy Costigan’i, on see juba kolmas koostööprojekt Scorsese’ga. Veel kord saame tõdeda, et DiCaprio pole kõigest lapselike näojoontega maguspoiss, vaid suudab täie tõsidusega kanda peaosa ükskõik millises filmis.
Matt Damon mängib küll veidi vaoshoitult, ent siiski efektiivselt politseis kõrgele kohale tõusnud Colin Sullivan’i, kes tegelikult on seal ainult ühe eesmärgiga — ette kanda kõik ametivõimude sammud oma vaimsele isale, maffiapealik Frank Costello’le. Nimetatud osa täidab oma tüüpilise olekuga, kuid sellegipoolest üle mõistuse hästi karakternäitleja Jack Nicholson.
Erilist tähelepanu vääriks kindlasti Mark Wahlberg, kes kehastab silmapaistva mõnuga ropu suuvärgiga politseiametnikku Dignam’it. Tundub, et mehe karjäär hakkab vägisi A- ja B-filmide vahelisest hallist tsoonist A-nimekirja poole ronima (kui ainult plaanitav „The Brazilian Job“, mis on järg läilale linateosele „The Italian Job“, järjekordset plekki ei tekita).
Dialoog on vaimukas ja tarantinolikult pretensioonikas ning peegeldab maailma ja väärtusi, mille keskel meie kangelased elavad. Kusjuures parimad repliigid on usaldatud Jack Nicholson’i värvikale maffiabossi tegelaskujule.
Lõviosa süžeest on üsna täpne koopia Hong-Kongi originaalist ning ka kõige dramaatilisemad stseenid pärinevad otse sealt. Stsenaarium on originaalil kondenseeritum, kuid teostuselt on Scorsese versioon siiski peajagu üle. Küll aga on USA versioonis tehtud mõningad kõrvalepõiked, mis tagantjärele mõeldes ei tundu eriti head valikud.
Kõige rohkem tahaks nutta ja halada lõpu üle (ärge muretsege, ette ei hakka ütlema). Filmi alguses pannakse kenasti tiksuma emotsinaalne laeng, mis paneb meid muretsema peategelaste käekäigu üle. Sündmuste progresseerudes jätkatakse kenasti sama rada, kuni jõutakse lõpusirgeni ning seejärel keeratakse kõik miskipärast pea peale. Emotsionaalne laeng jääb plahvatamata ja ainus tulemus on naerupahvak publikust, kellele on paraku jäetud liiga vähe infot, et toimunust ise järeldusi teha.
Võiks küll süüdistada stsenarist William Monahan’i, aga see oleks alusetu, kuna lavastajal on alati õigus keerata stsenaarium rulli ning lüüa suleseppa sellega näkku, lausudes: „Lõpp pole hea, kuna see nullib ära kõik, mille nimel publik on kaasa elanud. Teeme parem nii nagu oli originaalis, ärme šokeeri lihtsalt šokeerimise eesmärgil ning lõpetame loo vähemalt grandioosse dramaatilise irooniaga. Kirjuta ümber!“
Veidi sügavamaid tähelepanekuid oleks oodanud ka sellest, kuidas topeltelu peategelastele mõjub. Kas nad on nii pikka aega hundid lambanahas ainult seepärast, et see on nende töö või hakkab teeseldud eluviis juba oma jälgi jätma? Originaalis tundus ka too aspekt rohkem kaetud olevat. Huvitav, et parim, mis kangelaste hingeelus toimuvale vihjab, on nii treileris kui ka filmi keskel kõlanud Pink Floyd’i lugu „Comfortably Numb“ (mis muuseas ka hästi kummitama jääb).
Karta on, et härra Scorsese jääb ka seekord kuldsest mehikesest ilma. Viiel korral on ta juba parima lavastaja Oscar’ile kandideerinud ning ega see kuueski tulemata jää, aga ilmselt lõpeb ka nüüd lugu „tühipalja“ nominatsiooniga (pead pakule siiski ei paneks, kuna Oscari-filmide hooaeg on alles ees). Küll aga võime oodata tihedat rebimist osatäitjate seas. Tõenäoliselt on produtsentidel ees pikk vaidlus, keda ja millisele väärikale auhinnale sellest geniaalsest ansamblist esitada.
Hoolimata kahtlase väärtusega finaalist tasub filmile pilk peale visata. Tõsisematel filmihuvilistel soovitaks ka Hong-Kongi originaali laenutada, kuna see tekitab huvitava võrdlusmomendi ning on ka veidi erinev elamus.
Hinnang: neli sodiks tulistatud aju viiest
