Saag III — verine ja nutikas

Sae seeria võlu peitub selles, et lisaks tavapärastele splätteri žanri räigetele veristamistele on ta samas psühholoogiline põnevusfilm, kus arvaja rollis haaratakse mängu kaasa ka publik. Küsimus, mis kinokülastaja mõtlema paneb, on filmis “Saag III” (“Saw III”) sama, mis eelmisteski episoodides — kes on need inimesed, keda härra Mõistatus (Jigsaw) piinab ning miks ta seda teeb?

Seekord laseb Jigsaw (kehastab taaskord Tobin Bell) oma õpitüdrukul haiglast röövida doktor Lynn Denlon’i (Bahar Soomekh), kes saab ülesandeks vähihaiget kurjamit tema viimase „mängu“ lõpuni elus hoida. Samal ajal jälgime selle mängu peategelast, pereisa Jeff’i (Angus Macfadyen), kes saab valiku kätte maksta oma poja surnuks sõitnud roolijoodikule või siis talle andestada.

Muidugi on ka igati loogiline, et kõige selle juures on doktoripreili kaela ümber lõhkevõru… mis on ühendatud Jigsaw’i südamemonitoriga.

Lavastajaks on “Saag II” vändanud Darren Lynn Bousman, kes kasutab efektiivselt ära oma aastatagust kogemust. Atmosfäär luuakse vähevalgustatud võtteplatside, kriiskava heli ning niinimetatud “MTV stiilis” kiire lõike montaažiga. Nagu öeldakse — ära jända sellega, mis töötab. Ning paika peab ta seekordki.

Näitlejatööd on üsna head, kui välja arvata Jeff’i kehastav Angus Macfadyen, kes miskipärast ei tundunud südamega asja kallal olevat — kõik, mis ta suust välja ajas, oli kuidagi puine ja üledramatiseeritud. Sellegipoolest on endiselt muljetavaldav Tobin Bell’i etteaste, kes hoolimata faktist, et lebab kogu kolmanda episoodi voodis, suudab miimika ning kõnemaneeriga luua usutava ja huvitava karakteri.

Kui verine ja hirmus see film siis on? Delfistki sai lugeda, et Inglismaal olevat mitu inimest kinos ära minestanud. Nõrganärvilistele linateos muidugi ei sobi, kuid nii hull see lugu nüüd ka pole. Võib-olla olid need vaesekesed samad kirikuisad, kes kaks aastat tagasi Mel Gibson’i “Kristuse kannatuste” ajal pildi tasku panid. Nüüd aga mõtlesid: “Aitab palvetamisest, mehed. Lähme vaatame veel ühe filmi.”

Kõva närviga eestlane, kelle kõht on mäkis korralikult McHapukapsast täis õgitud, ei peaks siiski muretsema, et tal see samast august, kust sisse läks, ka välja tuleb. Neile, kes kahte eelmist episoodi näinud on, ei tohiks see osa midagi uut pakkuda. Võib-olla on see isegi viga — “Saag II” üle elanutele on antud teos suhteliselt etteaimatav ning resultaat pole enam kuigi üllatav. Kõige õudsem koht oli tegelikult hoopis see, kui kinos otsustas üks paarike täitsa avalikult hakata tutvuma teineteise anatoomiliste eripäradega (nii et film sobib sellelgi eesmärgil).

Filmiseeria andunud fännidele on aga tõeliseks rõõmusõnumiks see, et juba pärast esimest nädalavahetust kinoekraanidel andis stuudio rohelise tule vähemalt veel ühele järjele, mis peaks linastuma aasta pärast järgmise Halloweeni ajal. Mis seal salata — raha ei haise. Õudusfilme on odav toota ning senikaua kuni nõudlust nende järele on, ei jäeta meid ilma. Kui nad suudavad sama taset hoida ning ka ühtteist huvitavat juurde mõelda, siis miks ka mitte. Oodakem põnevuse ja verejanuga.

Hinnang: kolm ja pool otsast saetud jalga viiest