Casino Royale — pettumus, kerge pettumus
Et üldse hinnata bondifilme, tuleb mõista, et neil on välja kujunenud omad kirjutamata reeglid, mida ei tohiks puutuda ja ka reeglid, mida võib painutada. Järgnevalt vaatakski mõned elemendid suvalises järjekorras kergelt üle.
Osatäitjad võivad vahetuda. James Bond kujunes niivõrd populaarseks karakteriks, et oli igati mõistetav, et üks näitleja ei saa teda igavesti etendada. Seni pole produtsentidest perekond Broccoli õnneks veel eksinud — kõik Bond’i kehastajad, kaasaarvatud praegune Daniel Craig, on filmi toonud törtsukese isiklikku omapära.
Bond’i LKA kolleegi Felix Leiter’it oleme näinud korduvalt nahavärvi vahetamas ning Bond’i ülemus M ehmatas end vahepeal lausa naiseks (publik elas selle üle ning tuleb tunnistada, et Judi Dench on vägagi soliidne valik). Senikaua kuni Bond ei digimuutu mustanahaliseks naiseks, pole ilmselt põhjust viriseda.
Muusika peab olema bondilik. Vahet pole, kes muusika kirjutab või esitab — publik ootab teatud helikäike ning muidugi ka tunnusmeloodiat. Tunnusmeloodia on seegi kord esindatud ja samuti on esindatud stseen, kus Bond’i jälgitakse läbi relvatoru ning ta ekraanipildi järsu kehapöörde saatel veriseks tulistab. Filmi laulu esitas seekord Chris Cornell palaga „You Know My Name“, mis ilmselt vajab veel korduvat kuulamist, et ta bondilauluna kinnistuks.
Bond on naistekütt. Sellest hoolimata ei tohiks ta naistel lasta mõjutada oma tööd. Eva Green kehastab seekordset bonditüdrukut Vesper Lynd’i, tänu kellele tahab Bond lausa ametit maha panna. Armunud Bond pole just eriti ilus vaatepilt ning paneb ta suust välja ajama selliseid läägusi, mis viiks ka soolatopsi diabeetilisse koomasse. See on viga, mida tegelikult praktiseeriti juba 1969. aastal filmis „Tema Majesteedi salateenistuses“ („On Her Majesty’s Secret Service“).
Bond on naljavend. Rõõm oli näha, et ka seekord säilitas Bond kõige hullemates situatsioonides oma huumorisoone, vihastades niimoodi vastaseid. Küllalt palju nalja viskas ta iseenda veel väljakujunemata karakteri suunas.
Bond sõidab kallite ja kiirete autodega. On arusaadav, et filmitegemiseks kulub meeletult pappi, aga mida teeb uus Ford Focus Bond’i esimese autona?! Õnneks vahetab ta selle küll kiiresti välja, aga reklaami hulk on ikkagi nii suur, et selleks ajaks kui Sony Ericsson suures plaanis ekraanile ronib, kukub alalõug uuesti kino paukmaisisele põrandale.
Kurjamid on huvitavad karakterid. Bond’i vaenlastel on alati juures olnud mingisugune huvitav kiiks. Mads Mikkelsen kehastab seekordset kurikaela Le Chiffre’i — osavat matemaatikut, kes tänu oma pisaranäärmete anomaaliale nutab verd. Ilmselt läheb arvesse küll.
Panused peavad olema kõrged. Kahjuks on selles filmis ainsateks kõrgeteks panusteks rahasummad pokkerilaual. Kaudselt on küll tegemist terroristide peatamisega, aga Bond’ilt ootaks siiski veidi otsesemat tegutsemist maailmarahu nimel. Kohver 100 miljoni dollariga ei ole just parim sümbol, mida agent 007 taga ajada võiks ja vabandust väga — kui ma tahaks vaadata pokkerifilmi, siis oleks tunduvalt parem valik hoopis Mel Gibson’i „Maverick“.
Bond on märulimees. See ongi „Casino Royale“’i kõige nõrgem koht. Parimad märulistseenid on filmi esimeses tunnis ning kõik, mis tahapoole jääb, lausa kahvatub alguse kõrval. Kahtlemata on need vähesedki stseenid väga kvaliteetsed ja suurepärase kaskadööritööga, kuid finaalilt ootaks sellegipoolest suuremat pauku grandioossel skaalal.
Ärge saage valesti aru — tegelikult on tegemist üsna hea põnevikuga, aga üks korralik bondifilm nõuab veidi enamat. Pole tähtis, et seekordne Bond on raamatu karakterile lähemal. Kes tahab raamatubondi, lugegu raamatut. Filmibond elab juba ammu omaette elu ning filmilt ootakski selle elu jätkumist. Kahe aasta pärast peaks linastuma järgmine episood. Ehk on see juba parem.
Hinnang: kolm paukpadrunit viiest
