Hea aasta — Russell Crowe ei tapa kedagi

Nii Russell Crowe kui ka Ridley Scott on teinud ridamisi suurfilme — esimene näitlejana ning teine lavastaja toolis. Pärast kahe härrasmehe ühisprojekti „Gladiaator“ lootsid nii mõnedki filmihuvilised, et nende järgmine koostöö tuleb midagi sama mastaapset, aga võta näpust — vastupidiselt kõigile lootustele ja ootustele sündis hoopiski romantiline komöödia „Hea aasta“ („A Good Year“).

Film on vändatud Peter Mayle’i romaani ainetel ning pajatab meile loo halastamatust Londoni börsimaaklerist Max Skinner’ist, kes saab päranduseks viinamarjaistanduse Prantsusmaal.

Max otsustab algul istanduse maha müüa, ent kohale jõudes satub ta ohjeldamatute nostalgiahoogude kätte ja see paneb ta eluväärtusi ümber hindama. Muidugi kuulub kompotti ka armumine kohalikku kohvikupidajasse.

„Õnn ei ole rahas!“ teatavad loosungid bussipeatustes. Sama argumenteerimatuks jääb antud väide ka filmis. Meile näidatakse ilusaid looduspilte, lapsepõlvemälestusi ja palju inimesi, kes kõik on ilusad ja head. Puudu jääb aga see, mis paneks karakterile tõsiselt kaasa elama ja teeks filmist filmi — nimelt konflikt.

Kohe filmi alguses on selge, mis valiku peategelane teeb. Mitte miski, mis meile ette söödetakse, ei pane selles otsuses kahtlema. Max Skinner on filmi alguses heasüdamlik tõbras ning selleks jääb ta lõpuni välja. Ehtsa dilemma asemel on naljanumber — kas olla roppumoodi rikas Londonis ja elu lõpuni tööd rabada või olla roppumoodi rikas Prantsusmaal koos armastatud inimestega ja päev läbi veini libistada.

Vähemalt selline oleks nägemus, kui lasta film läbi kaine mõistuse ja loogika. Üldjuhul kõigest sellest piisaks, et linateos maa alla kiruda, aga nii vastuoluline kui see ka poleks, on käesolev roosamanna vägagi ahvatlev. See on film, mida tuleks tegelikult vaadata südamega/hingega/emotsioonidega (vali ise).

Mis seal salata — lavastus on niivõrd esmaklassiline, et puudujäägid struktuuris ununevad koheselt, kui Russell Crowe tegelaskuju romantilisest atmosfäärist nõretavale Prantsusmaale jõuab.

Seesama atmosfäär panebki silmad ahnitsema igat kaadrit, mis ekraanile paisatakse — sa oleks justkui ise Prantsusmaa viinamarjaistanduses nautimas loodust… kuuvalgust… vihmasadu… vana veini ja kirglikku armusuhet. Paha ei tee ka särtsakas ja vaimukas dialoog, mis ei pane küll kõhtu naerust vappuma, aga muhelema kindlasti.

Ridley Scott sai filmi asemel hakkama audiovisuaalse veiniuimase reisiga, kuhu oleme oodatud me kõik. Siin ei katsu Russell Crowe rammu ei tiigritega ega hakka ka telefoniga kaasosatäitjaid materdama.

Kes on tüdinenud suvemärulitest ja sügishooaja veristest õudukatest, neile peaks see “pildike elust” kindlasti vaheldust pakkuma. Hea tuju on õhtu lõpuni garanteeritud ning nii mõnigi nostalgiline viisike jääb kenasti kummitama.

Hinnang: kolm ja pool klaasi veini viiest