„Üleni tuledes” — meeleolutu jõulunali
Mõte on iseenesest hea, aga teostus on sellel linateosel küll täielik puder ja kapsad. Film ei saa kuidagi otsustatud, mis ta õieti olla tahab. Huumor on laiali nagu segamini tuba — ühes nurgas vedelevad “jalaga tagumikku” naljad, teises on mitte eriti nutikad sõnamängud ning kõigele lisaks on vaiba alla lükatud üks nokunali ja kulbitäis homohuumorit.
Samuti pole paljutõotavad alateemad lõpuni välja arendatud. Näiteks stseen, kus müügimehest Buddy kingib Steve’ile uue maastikuauto ja siis pärast selgub, et tegelikult tegi ta Steve’i nimel omavolilise liisinglepingu. Meile antakse mõista, et Steve’il pole uue auto jaoks tegelikult raha ning ta võib võlavanglasse sattuda, kuid siis kaob see probleem kuhugi õhku ja kõik jätkub vanaviisi. Film lausa kubises taolistest kasutamata võimalustest ja lõpetamata teemadest.
Danny DeVito ja Matthew Broderick on erinevates komöödiates teinud küllaltki häid etteasteid (vt. näiteks Danny DeVito filmi “Twins” või siis Matthew Broderick’i “Election”), kuid siin on nende talenti lihtsalt raisatud. Kindlasti võiks süüdistava sõrme osutada lavastaja John Whitesell’i poole, kes ei suutnud selles segaduses kuidagi korda luua.
Jõulumeeleolu loomiseks “Üleni tuledes” igal juhul ei sobi. Isegi lapsed, kellele see värviline tingel-tangel suunatud oli, vaatasid kinosaalis nõutult ekraani poole ja nihelesid filmi lõppu oodates (täiskasvanutest rääkimata). Parem on oodata, kuni praeguseks klassika staatuse saavutanud “Üksinda kodus” taaskord telepurki jõuab ning selle juurde värskelt ahjust tulnud piparkooke krõbistada.