Eragon — Tolkien Tähesõdade kastmes

Christopher Paolini oli kõigest 15-aastane, kui hakkas kirjutama fantaasiaromaani “Eragon”. Kuna poisil oli oma üllitisele raske kirjastajat leida, tulid emme ja issi talle appi ning lõid omaenda kirjastusfirma, miskaudu raamat ka esimest korda ilmavalgust nägi ning noorte lugejate seas vägagi populaarseks osutus. Muidugi mõista oli sellele eduloole loogiline jätk raamatu filmiversioon.

Film, nagu raamatki, räägib müütilisel maal Alagaesias elavast poisist nimega Eragon, kelle valdusesse satub draakonimuna. Munast kargabki välja pesueht draakon ning poisile saab pikkamööda selgeks, et just tema on see väljavalitu, kellele on ette määratud kukutada Alagaesiat terroriseeriv kuri kuningas.

Teadaolevalt ammutas “Eragoni” raamatu autor kõige rohkem inspiratsiooni Sõrmuste isanda lugudest ning Tähesõdade filmidest. Keskkond, milles meie peategelane seikleb, on väga lähedane Tolkien’i raamatute maailmale (koos seal pesitsevate elukatega) ning süžeeliin on üsna täpselt Tähesõdadest maha vehitud. Kõige selle eest sai nooruke Paolini ka tugeva kriitika osaliseks.

Kes üldse julgeb tõmmata selge piiri inspiratsiooni ammutamise ja plagiaadi vahele? Öeldakse, et kui kopeerida, siis teha seda parimatelt ning seda on Christopher Paolini ka tõsiselt võtnud, aga kui kopeerimisel pole suuremat eesmärki kui “lahedate stseenide” seosetu taaslavastamine, siis milleks üldse vaevuda?

Nimetatud probleem hakkab silma ka filmis. Karakterid pritsivad suust välja pretensioonikat sõrmusteisandlikku dialoogi, süžeekäigud on sunnitud ning ei tulene mitte karakterist, vaid kohustuslikust vajadusest liikuda punktist A punkti B ja anda pasunasse tegelaskujule X. Kurikaelade motiivid jäävad arusaamatuks ning nende “kurjus” seisneb enamasti roheliseks võõbatud näoga positiivsete kangelaste õelas jõllitamises.

Siiski tuleb mõista, et tegemist on eelkõige lastele suunatud seiklusega (kuigi perefilm võiks rahuldada ka suuremate seiklusjanu). Stseenid, mis täiskasvanutele labased tunduvad, paneb väiksed poisikesed ammulisui suurte silmadega ekraanipilti ahnitsema.

Eragoni kasuks räägib ka see, et ta on poole lühem kui Sõrmuste isanda linalood ning seega säästab inimesi kannikarabandusest. Samuti asub film suhteliselt kiiresti märuli kallale, päästes perekonna nooremad liikmed pooletunnistest monoloogidest teemal “See on minu möök. See on minu sörmus.” Pealegi tuleb tunnistada, et draakon Saphira on väga hästi animeeritud ning väärib ka selle teose parima näitleja tiitlit.

Film sobib vaatamiseks kõigile, kes pole veendunud „Sõrmuste isanda” nohikud ja keda ei häiri klišeesid täis süžee. “Eragon” on küll esimene osa plaanitavast triloogiast, aga kuna filmil kinokassades eriti hästi ei läinud, võib see jääda ka viimaseks. Need, kes tahavad tingimata kohe teada saada, mis edasi juhtub, peavad ilmselt raamatu järele haarama.

Hinnang: kolm tulist draakonimuna viiest