Olukorra kirjeldamiseks pole vaja enam luua võrdlusi teiste riikidega ning võib ära unustada Euroopa Komisjoni seatud eesmärgi jõuda hariduse rahastamises kahe protsendi tasemele sisemajanduse kogutoodangust, kuna Eestis on vastav näitaja langenud 0,8 protsendini SKT-st, kirjutatakse artiklis.

Ebapiisav rahastamine

Riigi panus kõrghariduse rahastamisesse jätkuvalt väheneb ja seda koormat üritatakse tudengite õlule panna, mis on lubamatu, kirjutavad Sürje ja Lemba ning lisavad, et tagajärjeks on hariduse kvaliteedi halvenemine ja suurem ebavõrdsus.

Nõustun nende vaadetega. Miks? Oletame, et tudengil on soov asuda õppima endale meelepärases valdkonnas. Teatavasti on Eestimaal päris palju andekaid noori, kelle jaoks vaid mõned riigieelarvelised õppekohad. Ülejäänutel tuleb tasuda õppemaksu. Selge see, et tuleb võtta õppelaenu, kuid viimasel õppeaastal tõsteti see vaid 20 000 kroonini, millest tervet aastat tasutud ei saa. Täiendavalt tuleb käia tööl, lisaks õppida, riideid osta, transpordi peale kulutada ning loomulikult ka süüa. Need, kes saavad vanemate juures elada, on õnnega koos. Kuid mida teevad need, kes peavad ka lisaks korteri või ühika üüri tasuma. Kust see raha võetakse? Ei tea. Kust hangib nooruke tudeng selle tasuva töö, et kõigi kulutustega välja tulla? Raskeks läheb.

Tähendab, tuleb valida odavam eriala, mis võibolla et polegi väga meelepärane või suisa vastumeelt. Või hoopis aasta vahele jätta ja õppemaksu jaoks raha koguda ning siis tagasi kooli minna? Ikkagi raske. Sellel on kaks ohtu: ega noor inimene naljalt tasuvat tööd, millest raha ka kogumise jaoks üle jääks, leia. Lisaks on ju ka ahvatlused ja palju vaba aega. Tähendab, kogumise jaoks mõeldud raha kulub ehk reisimisele või muudele meelelahutusüritustele. Teine oht on laiskus, mis viib tudengi koolimõtetelt laia maailma ja haridus unustatakse. Sõltub muidugi inimesest ja iseloomust, aga reaalne oht on minu arvates olemas.

Mis saab aga nendest, kes vale eriala valivad? Arvatavasti pole inimene südamega asja juures. Õpib midagi, mis üldse huvi ei paku ja sellel alal edukaks ei saa. Tähendab, tegu on nii aja kui ka raha raiskamisega. Mis kasu saab sellest riik? Inimene võib ju kesiselt oma uue alaga hakkama saada, aga ta pole selles suurepärane.

Ajud lahkuvad

Ebapiisav rahastamine viib ajude väljavoolu ja heaolu vähenemiseni. Aastaks 2012 on Eesti tudengite arv umbes poole võrra praegusest väiksem, Skandinaavia maad aga jätkavad Eesti üliõpilaste ja noorteadlaste sisseostmist(näiteks Taani on alustanud ulatuslikku kampaaniat, et värvata tipptasemel Eesti spetsialiste), peibutades muuhulgas ka üliõpilase jaoks tasuta ning samas kvaliteetse kõrgharidusega, kirjutavad suurmehed oma üllitises.

Täitsa nõus sellega, Eestil oleks võimalik ise oma ajud välja koolitada ja sellega riigile edu tuua, samal ajal aga hakkavad meie noored geeniused Skandinaaviat veelgi rikkamaks tegema. Me peaksime leidma siiski raha, et oma tulevikulootused ise välja koolitada ja sellega hoopistükkis Eesti rikkamate riikide sisse rebima.

Selles olukorras ei teinud riigikogu ega valitsus 2007. aasta riigieelarve koostamisel mingeid jõupingutusi probleemide leevendamiseks, vaatamata nende endi poolt äsja heaks kiidetud kõrgharidusstrateegiale, kus olid toodud ka väga konkreetsed meetmed olukorra lahendamiseks, on artiklis öeldud. Pidevas ülejäägis olevast riigi eelarvest tuleks arendada ka kõrghariduse omandamise võimalusi.

Võibolla ei osata rohkem tulevikku vaadata. Ansipi valimislubadus, et viia Eesti viie jõukama riigi sekka, niimoodi küll ei tule. Meie riigi tulevik on noored, kellele on vaja hariduse saamine kättesaadavaks teha. Loomulikult ei ole mõtet ülikooli lasta vaevu lõpetamisnõuetele vastava keskkoolitunnistusega noort, kuid vähegi helgema peaga õpilase oskusi peaks arendama küll. Poliitikutele ja majandusinimestele on vaja järelkasvu, kuid selleks on vaja luua ka vastavad tingimused ja motivatsiooniallikad.

Praeguse seisu kohaselt peibutavad põhjamaad rohkem, kui kodumaa oma kasina palgaga ja suurte õppemaksudega. Üliõpilaste välisriikidesse lubamine on nagu toormaterjali müük. Selle asemel, et ise midagi asjalikku vorpida, anname selle odavalt käest ära. Saan aru, et ega riigieelarve kummist pole, kusagilt läheb ka piir. Aga kõrgharidusega noored peaks olema riigi üks prioriteetidest.

Pole midagi hullemat, kui valele erialale keskenduv tudeng. Teeme kõrghariduse omandamise võimaluse kättesaadavamaks ja laseme igal õppijal valida omale meelepärane e