Kuid siiski-siiski, staažikate vanempedagoogide hulgas liigub ringi ka äsja koolipingist tahvli ette sattunud õpetajaid, kellest õhkub värsket loomisjõudu ja innovaatilisi ideid. Uurisin õpetajaameti võlude ja vaevade kohta Nõo Gümnaasiumi 26aastaselt kehalise kasvatuse õpetajalt Helen Austalt, kes noore inimesena jõuab lisaks õpetamisele ka treeneriametit pidada ja naiste meistriliigas korvpalli mängida.

Kust tuli idee saada õpetajaks? Kas see oli juba lapsepõlveunistus või on lihtsalt asjaolude kokkulangemine?

Idee saada õpetajaks oli pigem heade asjaolude kokkulangemine kui ammune unistus. Nimelt olin 2002. aasta suvel korvpallilaagris praktikal, kui selle kooli direktor tuli minuga lihtsalt juttu rääkima ja kutsus mind õpetajaks ja treeneriks, kuid sinna see jutt jäigi, sest minule oli esmatähtis ikkagi ülikool lõpetada. Järgmisel kevadel, kui ma olin koolipraktika läbinud, tundsin, et mulle meeldiks see töö, ja teadsin, et sellesse kooli otsitakse ikka kehalise õpetajat ja treenerit. Võtsin direktoriga ühendust ja nii see läks. Need kolm aastat, mis ma oma esimeses ametis töötasin, andsid mulle kindlust ja jõudu sellel alal edasi töötada.

Olete noor õpetaja, kas on ka keeruline saavutada piisav autoriteet, hoida noori ohjes, hoolimata suhteliselt väikesest vanusevahest?

Ma arvan, et vanusevahe ei olegi see, mis on määrav autoriteedi saavutamisel, pigem sõltub see inimese isiksusest, olemusest, kuidas ta suhtub õpilastesse ja oma õpetavasse ainesse. Õpetaja ei tohi olla õpilastega liiga sõber ega ka liiga karm. On olemas piir, mida ei tohi ületada, ja seda peab õpetaja ise tunnetama. Ma arvan, et olen siiamaani seda piiri tunnetanud ja distsipliiniga mul tunnis probleeme ei ole olnud.

Kas pole vahel selline tunne, et alles olite ise õpilane ja seetõttu on raske rolli vahetada?

Minu jaoks ei ole rolli vahetamine raske olnud, võib-olla on see tingitud minu õpetatavast ainest, sest kehaline kasvatus on oskusaine ja selle hindamiskriteeriumid on palju laiemad kui näiteks matemaatikas ja füüsikas. Sport on ju see, mille abil inimesed ennast välja elavad ja saavad positiivse laengu.

Kas olete nõus, et noortel õpetajatel on kergem õpilastega kontakte luua, kuna mõistavad neid paremini kui vanema põlvkonna pedagoogid?

Arvan küll, et nooremal õpetajal on lihtsam mõista õpilaste muresid ja rõõme. Lihtsalt kergem on mõelda ennast õpilase rolli.

Mis on kõige raskem õpetajaameti juures?

Õpetamise juures on kõige raskem see, kui sa pead õpetama õpilast, kes ei ole sellest üldse huvitatud. Kui küsitakse, miks ma pean seda tegema, milleks mul seda vaja on. Raske on motiveerida ja innustada last, kes töötab sellele risti vastu.

Kas õpetades mõtlete tihti ka oma suhteliselt hiljutisele kooliajale, püüdes jäljendada meeldivaid ning vältida ebameeldivaid õpetamismeetodeid?

Mis on ebameeldiv õpetamismeetod? Minu aines on ainult üksikud õpetamismeetodid, mida tuleb kasutada, milleta ei saa: harjutus-, demonstratsioon-, võistlus- ja mängumeetod. Ma ei usu, et need ebameeldivad on. Hindamist ei kasuta ma õpetamismeetodina.

Kas arvate, et õpilased lubavad endale vabamat käitumist ning sõnakasutust just noorpedagoogi tunnis?

Ma arvan küll, et lubatakse endale teatud määral vabamat käitumist noorema õpetajaga, kuid ma ei pane seda pahaks, kui see ei välju sündsuse piiridest. See on jälle üks piir, mida ei tohi ületada ei õpilane ega õpetaja.

Võib arvata, et ka staažikamad kolleegid ei pruugi verivärsket kaastöötajat täisväärtuslikult võtta, on see nii?

Kindlasti on ka selliseid õpetajaid, kes suhtuvad noortesse kaastöötajatesse eelarvamusega, aga mina isiklikult ei ole seda täheldanud ei praeguses koolis ega ka eelmises.

Mida muudaksite, uuendaksite võimaluse korral praeguses koolisüsteemis, kus näete valupunkte?

Arvan, et valupunkt on hetkel see, et õpilastele on antud liiga palju õigusi, millest saavad alguse paljud probleemid — koolivägivald, distsipliiniprobleemid, üleolev suhtumine õppetöösse, õpetajatesse ja ka lapsevanematesse. Õpilane teab, et temaga ei juhtu mitte midagi, ükskõik kuidas ta käitub või ei käitu.