Nende väheste päevade jooksul leiabki aset kogu raamatu tihe sündmustik. Ka armub oma noorepõlvesõpra Ipekisse, kohtub islamiäärmuslase Lacivertiga ning šeik Saadettiniga, tema silme all mõrvatakse pedagoogilise instituudi rektor, Karsis toimub riigipööre ning kõige selle taustal kirjutab luuletaja võib öelda et lausa jumalikust inspiratsioonist valmis terve luulekogu.
Imestama panebki peategelase võime kõikidesse dramaatilistesse sündmustesse näilise ükskõiksusega suhtuda, sest ta ise leiab üle pika aja enda jaoks usu, õnne, armastuse ning võime taas kord suurepäraselt sõnu luuleridadesse seada. Ja seda kõike paljuski tänu lumele, mis tundub olevat lausa eraldi tegelane selles loos. Peategelane suisa — Pamuki suhtumine lumme ja selle kirjeldused on märkimisväärselt hurmavad: “Näis, nagu oleks ta jõudnud maailma lõppu ja nagu oleks kõik, mida ta nägi — terve maailmakõiksus — koondunud sellesse lumesattu.” (lk. 150)
“Lumi” sai ka peategelase luulekogu pealkirjaks, kuna luuletuste sünd, arv ning algaines oli kuuesakilise lumehelbe sümmeetriasse kuidagi kummastavalt-müstiliselt mahtuvad.
Romaanis on palju arutlust usu ja õnne olemuse üle. Ka, olles kasvanud üles jõukas kodanlikus perekonnas ja elanud usuleiges läänes, on võtnud tõsimeelset islamismi kui mõnes mõttes pettust. Teda, nagu ka teisi tema staatuses modernseid türklasi, on saatnud stamparvamus, et usuvad vaesed, kellel lihtsalt polegi elus kõrgemaid püüdlusi. Ka selline mõtteviis lüüakse loomulikult nende uskumatute sündmuste tõttu kõikuma.
Samas ärritab teda islamiusklike omapära olla määratletud grupeering: ei saa oma usus olla üksi, vaid peab tingimata kuuluma mingisse kogukonda ja elama mitte ainuüksi usuliste põhimõtete ning aadete, vaid ka igapäevaelu pisiasju haldavate reeglite järgi. Kuid nende lumiste päevade jooksul Karsis Ka siiski leiab omaenese privaatse suhte jumalaga.
Õnneni jõuab ta läbi sügava ning intensiivse armastuse. Ta mõistab, kuigi alles hiljem, et õnn ei ole eufooria, mis kohe tuvastatakse, vaid kas siis pidev loomulik harmooniline olemine või üksainus tõelist hingerahu pakkuv hetk. Teine viis Ka jaoks õnneviivu kogeda peitus luuletamises. See seisnes luuletuse sünnile eelnevas vaikuses, mil ta tundis sisemist valgustatust, kui kogu maailma tähendus sai talle äkitselt mõistetavaks.
Kuid Ka oli selline inimene, kes kartis õnne, kuna arvas, et hiljem tuleb tal selle pärast kannatada. Ta leidis, et kõikidele õnnehetkedele järgneb karistus. Niisiis ei tundnud ta end õnnelikuna mitte siis, kui ta seda oli, vaid siis, kui kartis, et see õnn käest kaob.
Suhtusin teosesse alguses väikese eelarvamusega, kuna autor ise väidab, et see on tema esimene ja viimane poliitiline romaan. Poliitiline see just oligi, samas ka ajalooline, kuid Pamuk oli neid kahte keerulist teemat käsitlenud üllatava kergusega, hajutades nad sujuvalt “päris” loosse, luues aga siiski vajaliku tausta. Autor tutvustab turvaliselt distantsilt lugejale Türgit ja türklasi, võtmata endale ühegi äärmuse, kas siis läänemeelse või vanatürklase, positsiooni.
Päevakajalise teemana käsitlebki Pamuk peamiselt Türgi ja Euroopa erinevust ning vahekorda. Mustafa Kemal Atatürk oli mees, kes 20. sajandi alguses muutis Türgi vabariigiks ning teostas laiaulatuslikke reforme, mis seisnesid peaasjalikult läänestamises ning riigi lahutamises religioonist. Atatürk on Türgis siiani omaette staatuses, kuid aina süvenev rahulolematus sekularismi ning Euroopa täitmata lubadustes pettumine kasvatab teisitimõtlejate arvu. Türklased ilmselt tunnevad, et nad pole niimoodi ei liha ega kala — ei eurooplased ega ka päris muhamedlased. Autor rõhutab ka mitmeid riigisiseseid sotsiaalpoliitilisi probleeme. Ta on lumevangis Karsi linna muutnud terve Türgi ühiskonna mudeliks.
Teos “Lumi” on kahtlemata Nobeli kirjanduspreemia vääriline, kuna selles on oskuslikult lõimitud filosoofiline arutlus, poeetiline keel ning kõrgemat poliitilist eesmärki taotlev sisu. Kui lõpetuseks rääkida veel Türgi “liberaalsest poliitikast”, siis on Orhan Pamuk oma kodumaal kohtu all, kuna ta kõneles sellessamas teoses ka türklaste genotsiidist armeenlaste vastu, mis avaliku saladusena Türgi demokraatiat varjutab. Irooniline.
