Ja paralleele kahe filmi vahel võib tõmmata peale algainese veelgi—mõlemas on napp dialoog, kargelt kalgid maastikupildid, üksinduse, ning inimhinge traagilisuse kujutamine, vapustav operaatoritöö.

Isegi näitlejad on samad: Rain Tolk, Mirtel Pohla, Maarja Jakobson, Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsak. Sarnasust võib leida ka inimsuhtemiljööst — esiplaanil laiutab vaakum, kõledus, kuid ometi erineval moel: kui “Tühirannas” olid üksikud inimesed tõepoolest üksinda ja looduses, eraldatuses , siis “Sügisballis” ollakse üksikud teiste inimeste, paljude inimeste keskel Lasnamäel.

Linateos tekitas palju vastakaid tundeid: nukker äratundmine, kaastunne, abitus, kriipiv vastikustunne… Külmaks ei peaks linateos jätma kedagi. Rõhutakse eestlaste kollektiivsele alateadvusele — pea kõik me oleme kas elanud ise suures karpmajas või mõnel muul viisil magalarajoonidega kokku puutunud.

Aga kas asjad on tõepoolest nii hullud, kui tundub kinnitavat filmis nähtav kivi- ja tundekõrb? Kindlasti oli filmi muserdav tehiskeskkond tugevasti võimendatud. Arvatavasti paistab päike siiski ka Lasnamäel, isegi sügisel. “Igas selles kuradi karbis elab inimene, kes tahab õnnelik olla,” ütleb kirjanik.

Loomulikult on neid, kes seda ongi, kuid “Sügisball” keskendus ainult üksildastele ja õnnetutele, andmata neile lootust ja võttes olemasolevagi.Seda on vaja meile kõigile, mõistmaks, et elu ja eelkõige elukvaliteeti tuleb väärtustada ning selle uue mõistmistasandiga kaovad äkki tõepoolest kunagi tulevikus kõik tontlikud paneelmajad ning “mäed” ja “linnad”, jõuame heaoluühiskonda. Õunpuu tegi filmi kurbadest elusaatustest, ilustamata, armu andmata: “Inimeste unistused on nagu tuuleiil vastu paekiviseina.”