Saate algformaat on pärit Hollandist, kus ülipopulaarne sari algatas möödunud kevadel aktiivse diskussiooni: kas on sobilik teha tõsielusari inimestest, kes vaevlevad surmatõve küüsis?

Soome on saatest indu saanud ja asunud otsima kuut inimest, kes teavad kindlalt, et lahkuvad siit ilmast mõne kuu pärast.

“Mõte on tekitada diskussiooni väga valusal, kuid vajalikul teemal,” kommenteeris tõsielusarja produtsent Sari Isotalo.

“Tõenäoliselt on nii mõnelgi juba ainuüksi mõte sellise sarja tootmisest ärritav.
Ilmselt imestatakse ka, miks ja kuidas selliste teemadega nn. äritsema asutakse,” arutleb Isotalo.

“Kuid selles pole küsimus. Saade valmib peaosalisi austades ja nende täiel nõusolekul.”

Sari jõuab eetrisse pärast osaleja surma

Telesarja valitud inimesed teevad sarja tootja abiga oma lähedastele videotestamendi.

Surijaid ja nende lähedasi intervjueeritakse ja filmitakse mitme kuu vältel.
Saade lõppeb matustega.

Pärast inimese surma jõuab aga telesari alles eetrisse.

Mis saab aga siis, kui osaleja ei suregi?
“Sellisel juhul oleme me ülimalt õnnelikud! Muidugi on võimalik, et mõne osalejaga nii ka läheb. Imelisi tervenemisi leiab aset iga päev,” kommenteeris Isotalo.

“Ma ei usu, et keegi sellisesse sarja lihtsalt nalja pärast osalema tuleb. Valdkond on ikkagi delikaatne ja õrn,” lisas ta.

Kas saade masendab televaatajaid?

Sarja tootja on valmistunud selleks, et emotsionaalselt raske saade võib televaatajatele rusuvalt mõjuda.

Ajal, mil sari 2009. aasta kevadel eetrisse jõuab, avab Soome Psühholoogialiit telefoniliinid ja foorumi, kus iga inimene oma tunnetest rääkima on oodatud.

“See on ju kindel, et saate äratab tundeid. Sellest teemast aga peabki ju rääkima,” ütles Isotalo.

“Hetkel on olukord, kus surm on haiglaruumides peidus. Miks? See ju puudutab meid kõiki ühel hetkel.”